Agatha Christie

Miks nad ei kutsunud Evansit?
(orig. pealkiri "Why Didn't They Ask Evans?")

°***°

I

Bobby Jones võttis asendi sisse ja togis hakatuseks kepiga paar korda palli. Sirutas siis golfikepi pikkamisi taha ja sooritas kiire löögi.
Kas pall lendas kuulekalt otsejoones?
Ei, seda see pall küll ei teinud. Ainult servast riivatuna veeres ta loiult mööda maad ja takerdus lõpuks.
Polnud kirglikke pealtvaatajaid, kes võinuksid tormilist pahameelt avaldada. Ainuke tunnistaja ei ilmutanud vähimatki üllatust: polnud ju tegemist mõne Ameerika meistermängijaga, kes oli end niiviisi naeruvääristanud, vaid kõigest Walesi väikelinna Marchbolti pastori neljanda pojaga.
Bobby ohkas sügavõnnetult. Ta oli meeldiv, kahekümne kaheksane noormees. Et ta just ilus oleks olnud, seda ei võinud tema parimgi sõber väita, kuid sümpaatne oli ta igatahes: pruunid silmad koera siirast sõbralikkust kiirgamas.
"Mängin üha kehvemini," pomises ta löödult.
"Seda sellepärast, et pingutate üle," avaldas arvamust tema kaaslane dr. Thomas, kes hallidest juustest hoolimata oli rõõmsameelne ja nooruslik. Ta ei löönud kunagi mööda.
Nüüd püüdis Bobby tema palli kangelaslikult kinni.
"Teie auk," sõnas ta pidulikult.
Nad siirdusid järgmisele platsile. Doktori pall lendas nöörsirgelt, kuid mitte eriti kaugele.
Bobby ohkas, viibutas oma keppi, sulges silmad - lühidalt, tegi kõike seda, mida poleks pidanud tegema -, ja saatis palli teele. Rahulolevalt tõmbas ta hinge. Tema kõnekalt näolt kadus raskemeelsus, asendudes juubeldusega.
"Nüüd ma tean, kuidas alustada," seletas Bobby, mis üldse tegelikkusele ei vastanud.
Tulvil usku võttis ta uuesti asendi sisse. Taas tegi ta kõike seda, mida poleks pidanud tegema, aga imet ei järgnenud. Pall tegi paremast nurgast minekut.
"Oleks see otselöök olnud..." avaldas dr. Thomas arvamust.
"Kui..." Bobby hääl värises kibedusest. "Halloo, kas see polnud karjatus? Loodetavasti ei tabanud pall mõnda inimest."
Ta piilus pingsalt paremale. Et aga päike oli loojumas ja talle otse silma paistis, oli raske midagi märgata. Pealegi tõusis merelt raske udu. Kaljudeni oli kõigest mõnisada meetrit.
"Jalgrada kulgeb piki kaljusid," jätkas Bobby Jones. "Vaevalt pall nii kaugele lendas... Muide, mulle tundus, et kuulsin karjatust. Kas teie ka?"
Arst raputas pead.
Bobby hakkas oma palli otsima ning avastas selle viimaks leetpõõsas. Ta toksis palli paar korda kepiga, tõstis siis üles ja hüüdis oma kaaslasele, et ta siirdub järgmisele väljakule. Järgmine väljak paiknes üsna kaljude veerel ja tundus Bobbyle lausa koletislik. Nimelt tuli pall üle kuristiku lüüa. Vahemaa polnud küll kuigi suur, kuid sügaviku külgetõmbejõud mõjus võimsalt.
Nad läksid üle jalgraja, mis nüüd, vahetult piki kaljusid kulgedes, äkki järsult sisemaale pööras.
Dr. Thomas võttis kepi ja lennutas oma palli napilt teisele poole. Nüüd oli Bobby kardetud hetk. Ta tõmbas sügavalt hinge ja lõi. Pall kadus pööreldes kuristikku.
"Neetud!" raevutses Bobby. "lgakord juhtub see just minuga!"
Ta kummardus sügavikku vaatama. Kaugel all helkis meri, ent sugugi iga pall ei pruukinud tema põhja kaduda. Nõlv oli ainult üleval väga järsk, allpool laskus ta laugjalt merre. Bobby teadis paika, kust sai suhteliselt kergesti alla ronida. Pallipoisid tavatsesid seda üsna sageli teha, et mõne aja pärast hingeldades, kuid võidukalt kadunud palliga tagasi ilmuda.
Äkki Bobby komistas.
"Doktor, tulge siia! Mida te sellest arvate?"
Umbes kolmeteistkümne meetri sügavuses lebas tume, vanu äravisatud rõivatükke meenutav pundar.
Dr. Thomasel jäi hing kinni.
"Jumal hoidku, keegi on alla kukkunud! Peame sinna minema!"
Külg külje kõrval ronisid mehed kaljusid pidi alla, kusjuures väledam ja tugevam Bobby teist aitas. Lõpuks jõudsid nad õnnetu kompsu juurde. See oli neljakümnene mees, teadvuseta, kuid veel hingav.
Juba põlvitas dr. Thomas tema kõrvale, kompas liikmeid, katsus pulssi ja kergitas silmalaugusid. Siis vaatas ta läbivaatust jälgiva Bobby otsa ning raputas kurvalt pead.
"Pole midagi parata. Selgroomurd. Varsti on vaese mehega lõpp. Arvatavasti ei tundnud ta ümbruskonda. Kui udu tõusis, astus ta kohal, kus rada järsult sisemaa suunas keerab, otse edasi - tühjusesse. Olen linnavalitsust mitu korda hoiatanud, et peaks laskma sinna käsipuu paigaldada. Küllap nüüd lõpuks seda tehakse." Ta tõusis kohmakalt. "Bobby, lähen kutsun inimesi, et kannatanu üles toimetada. Kuni ma tagasi jõuan, on juba pime. Kas te ei tahaks nii kauaks siia jääda?"
Noormees noogutas.
"Kas tema heaks ei saa enam midagi teha?"
"Ei. Pulss nõrgeneb väga kiiresti. Kahekümne minuti pärast on kõik möödas. Võimalik, et ta enne lõppu korraks meelemärkusele tuleb; kuid ma kahtlen selles. Siiski..."
"Hea küll. Jään tema juurde. Kui ta teadvusele peaks tulema... Kas ma saan tema valusid kuidagi leevendada?"
"Ta ei tunne valusid. Mitte vähimaidki."
Dr. Thomas hakkas kiiresti tagasi üles ronima. Bobby jälgis teda, kuni ta oli kadunud.
Õudne lugu! Bobby istus kaljuastangule ja süütas sigareti. Juhtunu puudutas teda sügavalt - esimest korda tegi ta tutvust surmaga. Ta pahvis suitsupilvi õhtusesse õhku. Kui tobedalt on maailma asjad seatud! Uduvine ühel ilusal õhtul, üks valesamm - ja elu on otsas. Mäherdune tugev, pealtnäha terve mees! Isegi läheneva surma kahvatus ei suutnud varjutada naha päikesepruuni. Kahtlemata mees, kes oli elanud vabas õhus, - arvatavasti kusagil teispool ookeani...
Bobby silmitses teda põhjalikumalt. Kergelt lokkis kastanpruunid, meelekohtadel hallisegused juuksed. Terav nina, tugev, energiline lõug, pisut avatud huulte vahel säravalt valged hambad. Laiad õlad ja kitsad tugevad käed. Jalad kummaliselt risti. Bobby võpatas ja vaatas taas näkku. Huvitav nägu: lahke, kindlameelne, nõukas. Silmad on arvatavasti sinised, mõtles ta.
Sel hetkel avanesid silmad.
Jah, need olid tõesti sinised - sügavpuhtalt sinised. Neis polnud midagi ebakindlat või varjatut. Nad jälgisid ning näisid ühtaegu küsivat. Bobby tõusis ja astus mehe ligi. Too ütles selgel, kõlaval häälel: "Miks nad ei kutsunud Evansit?"
Samal silmapilgul raputas teda värin, laud sulgusid, lõug vajus alla... Mees oli surnud.

II

Bobby põlvitas tema kõrvale. Polnud kahtlust: mees oli surnud. Selge teadvuse viimane hetk, too ootamatu küsimus, ning seejärel - lõpp.
Ebalevalt pistis Bobby Jones käe tundmatu taskusse ja tõmbas välja siidrätiku, mille ta liikumatule näole laotas. Enamat ei saanud ta teha.
Siis märkas ta, et koos rätikuga oli surnu taskust veel midagi välja pudenenud. See oli foto.
Pildil oli noor, suurte silmade ja meeliköitvalt kauni näoga naine. Aupaklikult pani Bobby pildi tagasi taskusse ning istus doktori saabumist ootama.
Aeg veeres pikkamisi - nii vähemalt näis noormehele. Pealekõike oli talle just äsja midagi meelde tulnud. Nimelt oli ta oma isale lubanud kella kuuesel õhtujumalateenistusel orelit mängida, ning nüüd näitasid osutid, et kuuest puudub kümme minutit. Isa oleks loomulikult asjast aru saanud, ent sellegipoolest olnuks parem, kui ta dr. Thomasega kiriklasse sõna oleks saatnud. Pastor William Jones oli ülimalt närvilise temperamendiga, iga tühise asja pärast ärrituv, ning iga ärritus kandus üle seedeelunditele ja põhjustas talumatuid valusid. Kuigi Bobby oma isa armetuks vanaks eesliks pidas, armastas ta teda sellest hoolimata õrnalt. Teiselt poolt pidas auväärt pastor oma neljandat poega armetuks nooreks eesliks, ning Bobbyst vähem leplikuna püüdis noormeest parandada.
"Vaene vanahärra!" mõtles Bobby. "Nüüd tormab ta edasi-tagasi ega tea, kas jumalateenistust alustada või mitte, ning vihastab, kuni tema tobe kõht valutama hakkab ja ta söögiisu kaob. Tal pole ju piisavalt oidu mõtlemaks, et minu tulematajäämisel peavad tõsised põhjused olema. Üle viiekümnestel inimestel pole mõistust; tühiste asjade pärast surevad nad kurvastuse kätte. Arvatavasti lonkas omal ajal nende kasvatus ja nüüd ei saa nad endast jagu. Vaene vana! Isegi kanapojal on rohkem mõistust."
Armastuse ja kibeduse segus mõtles ta oma isale ning elu kodus tundus talle suure ohvrina, mille ta isa veidratele ideedele oli toonud. Pastor Jones vastupidi kujutles, et ohverdaja on tema, tema, keda noor põlvkond ei mõista ega austa. Sellest ilmneb, kuidas ühe- ja samateemalised vaated vägagi lahkneda võivad...
Kui kauaks doktor ometi ära jääb!
Bobby Jones tõusis ja hakkas tusasena ühelt jalalt teisele tammuma. Sel hetkel kuulis ta enda kohal kahinat ja vaatas üles, tulvil tänu, et tema teeneid enam kauem ei vajata.
Ent see polnud doktor, vaid lühikeste spordipükstega mees, keda Bobby ei tundnud.
"Mis on juhtunud?" hüüdis tulnukas alla. "Ega ometi õnnetus? Kas saan kuidagi aidata?"
Kiiresti saabunud pimeduse tõttu ei näinud Bobby võõrast kuigi hästi, kuid tolle hääl tundus sümpaatne.
"Niisiis ei saa ma midagi teha?" küsis mees, kui Bobby oli asja lühidalt ära rääkinud.
"Kui te ehk nii kena oleksite... Mul nimelt on kella kuueks kohtumine kokku lepitud ning..."
"...Te ei tahaks sellest loobuda," jätkas võõras. "Mõistan. Tulen alla ja jään vaese mehe seltsi. Ei saa ju igavesti kesta, kuni teie doktor abimeeskonnaga saabub."
"Kas tõesti? Te vahetate mu välja?" küsis Bobby Jones rõõmsalt. "Nimelt ootab mind isa, ta läheb kergesti endast välja... Hoidke rohkem paremale... nüüd vasakule... nii!"
Ta julgustas meest näpunäidetega ning lõpuks seisid mõlemad teineteise vastas kitsal platool. Võõral, kes võis olla vast kolmekümne viiene, oli üsna otsustusvõimetu nägu, mis monoklit või väikesi vuntse näis igatsevat.
"Bassington-ffrench on mu nimi," esitles ta end. "Ma pole siinne, tulin juhuslikult, majaostu pärast. Troostitu olukord, mis? Kas ta kukkus alla?"
Bobby noogutas.
"Uduga on rada väga ohtlik," seletas ta. "Aga nüüd pean ruttama. Veel kord tänu vastutulelikkuse eest. See on teist kohutavalt kena."
"Pole kõneväärt! Iga teine teeks sama. Ei saa ju vaest mehikest ihuüksi jätta."
Juba ronis Bobby Jones mägikitse osavusega mööda nõlva üles. Pärale jõudnult viipas ta veel korraks ja tormas minema. Et aega võita, hüppas ta üle kalmistumüüri, selle asemel et väravast siseneda - toiming, mida pastor käärkambri aknast jälgis ja ülimalt hukka mõistis.
Osutid näitasid viis minutit kuus läbi, kuid kirikukell kumises veel lüüa.
Seletused ja etteheited lükkusid jumalateenistuse lõppu. Hingetult vajus Bobby istmele ja otsekui iseenesest hakkasid sõrmed Chopini "Leinamarssi" mängima. Selle peale tegi pastor oma pojale peapesu. Rohkem murest kui pahameelest, nagu ta rõhutas.
"Kui sa üht asja korralikult teha ei suuda, mu armas Bobby," ütles ta, "siis on parem, kui sa sellega üldse ei tegele. Tean, et sinul, niisamuti nagu su noortel sõpradel puudub ettekujutus ajast, aga TEDA, kes ta on üleval meie kohal, ei tohi me oodata lasta. Omal algatusel hakkasid sa orelit mängima, mina pole soovitanud ega sundinud. Kuid sina eelistad golfi..."
Bobby pidas mõistlikumaks isa katkestada, enne kui too liialt hoogu läheb.
"Mul on kahju, isa." Ta rääkis uljalt ja ladusalt, nagu tal kombeks oli. "Seekord pole minu süü. Valvasin laipa."
"Kuidas? Kuidas?"
"Jah. Valvasin üht õnnetut, kes oli üle kaljude astunud. Tead küll, seal seitsmeteistkümnenda väljaku juures. Merelt tõusis paks udu, mees läks ilmselt otsejoones ja prantsatas uperkuuti alla."
"Taevane arm!" kohkus vaimulik. "Milline tragöödia! Kas ta sai otsekohe surma?"
"Ei. Ta oli teadvuseta. Suri, kui doktor Thomas läinud oli. Sa ju mõistad, isa, et ma kohe jalga lasta ei saanud. Juhuslikult möödus sealt keegi teine võõras, kellele ma siis esimese leinaja osa loovutasin."
Pastor Jones ohkas.
"Mu armas Bobby, kas tõesti ei liiguta miski sinu kahetsusväärselt kõva südant? See teeb mulle rohkem valu, kui sõnades väljendada suudan. Sa kohtasid surma - ootamatut surma, ning sa oled suuteline selle üle nalja heitma! Sinu põlvkonnale on kõik, absoluutselt kõik, ka pühim, ka ülevaim üksnes nali."
Noomitu silmitses oma kinganinasid. Mis aitanuksid sõnad, kui isa ei tajunud, kuivõrd juhtunu oli poega puudutanud? Kas pole just nali see, millega on kõige hõlpsam hingelist tasakaalu taastada...? "Mida oodatagi inimestelt, kellel on aastaid üle viiekümne? Nad on põikpäised ja veidrad. Usun, et see tuleb sõjast," mõtles Bobby, "see on nad tasakaalust täiesti välja viinud ning nad ei muutu enam kunagi normaalseks."
"Mul on kahju, isa," ütles ta, tundes, et seletada on võimatu.
Pastor silmitses oma võsukest murelikult. Poisil pole aimugi, kuivõrd tõsine on elu. Isegi tema vabandus kõlas lõbusapoolselt. Üheskoos läksid nad pastoraadi poole, tehes pingutusi, et teineteise tarvis pehmendavaid põhjusi leida.
Pastor mõtles: "Tahaksin teada, millal Bobby endale õige tegevuse leiab..."
Bobby mõtles: "Tahaksin teada, kui kauaks ma veel siia tolknema jään..."
Sellest hoolimata olid mõlemad teineteisesse südamest kiindunud.

III

Järgmisel hommikul sõitis Bobby Londonisse kohtuma sõbraga, kes kavatses garaaži avada ja sealjuures kaasalöömist lootis.
Kui asi oli mõlemapoolseks rahulduseks joonde aetud, jõudis Bobby kaks päeva hiljem koju sõites hädavaevu kella 11.30-sele rongile. Ta saabus Paddingtoni, kui jaamakell näitas 11.28, tormas kassaluugi juurde ja seejärel perroonile, kui rong parajasti liikuma hakkas, ning lipsas esimesse ettejäänud vagunisse, ilma et oleks nördinud vagunisaatjale tähelepanu pööranud.
Ukse lahti tirinud, aitas ta end käte ja jalgadega sisse, ajas end sirgu ja sel hetkel silmas kupee ainukest omanikku.
See oli esimese klassi vagun. Aknanurgas istus brünett noor daam, kes sigaretti suitsetas. Tal oli seljas punane seelik ja lühike roheline jakk ning peas säravsinine müts. Hoolimata teatud sarnasusest leierkastimehe ahviga, oli ta vaieldamatult võluv. Keset vabanduste tulva Bobby vakatas.
"Pagan võtaks, see oled ju sina, Frankie! Me pole teineteist terve igaviku näinud!"
"Sellepärast võta kähku istet ja hakka uudistega pihta."
Bobby irvitas.
"Minu pilet on teist värvi!"
"Pole viga. Maksan sõidurahavahe kinni."
"Mäherdune idee! Mu mehelik väärikus tõstab mässu mõtte juures, et keegi daam minu eest maksab."
"Millekski muuks meid tänapäeval nähtavasti ei vajata," nokkis Frankie.
"Ei, vahe maksan kinni omast taskust," ütles Bobby kangelaslikult, kui ta sinises vormis konduktorit koridoris lähenemas nägi.
"Jäta see asi parem minu ajada."
Frankie naeratas hurmavalt konduktorile, kes tervituseks käe mütsinoka juurde tõstis ning valge pileti augustas.
"Mister Jones tuli minu juurde pisut juttu puhuma," sädistas Frankie. "Ega sellest midagi ole?"
"Ei, armuline preili. Härra ei jää kindlasti kauaks." Ta köhatas peenetundeliselt. "Tulen siia vagunisse uuesti alles pärast Bristolit," lisas ta tähendusrikkalt.
"Mida kõike naeratusega saavutada võib!" arvas Bobby, kui ametnik oli lahkunud. Leedi Frances Derwent raputas pead.
"Ei usu, et asi on naeratuses. Pigem tänu isa harjumusele rongiga sõites igale konduktorile viis šillingit pihku pista."
"Kah võimalik. Muide, arvasin, et sul on Walesist lõplikult kõrini."
Noor daam ohkas.
"Mu armas, sa ju tead, mäherdused on mõned isad. Sinna juurde maaelu üksluisus, mida haruharva külaliste abiga mitmekesistada õnnestub, kuna terve maailm räägib kokkuhoiust ja väidab, et ei saa endale reisikulusid lubada. Kas võib siis ühe tüdrukuga pahandada, kui ta mõnikord plehku paneb? Aga möödunud öö seltskonna peale mõeldes arvan, et isegi maal kodus poleks nii nigel olnud."
"Kas tõesti?"
"Jah. Kohtusime poole üheksa ja üheksa vahel "Savoys", sõime ning seejärel läksime veidikeseks Marionetiklubisse. Nimelt liikus kuuldus, et politsei kavatseb seda sulgeda. Midagi säärast aga ei juhtunud. Oli surmigav. Sellepärast läksime edasi "Areeni", ja seal oli veelgi nürimeelsem. Katsusime õnne veel ühes kohvikus ja ühes putkas, kus müüdi praetud kala. Ja siis, enne kukke ja koitu, tuli meil mõte külastada Angela onu, sest tahtsime tema jahmatust näha. Aga kahjuks polnud ta jahmunud, vaid ainult pahur. See loomulikult rikkus meie nalja ära ja me tegime putket. Tõepoolest, magamata öö ei tasunud end ära.
"Seda ma usun," ütles Bobby Jones kadedusvirvet maha surudes. Sest elu kõige julgematelgi hetkedel poleks ta söandanud unistada Marionetiklubi külastamisest.
Tema suhted Frankiega ulatusid varasesse noorusesse.
Lapsepõlves olid Bobby ja tema vennad lossilastega mänginud. Nüüd, täiskasvanuina, kohtusid nad harva. Kui Frankie mõnikord juhtumisi kodus oli, tavatsesid Bobby ja tema vennad lossis tennist mängimas käia; Frankiet ja tema kahte venda ei kutsutud eales pastoraati. Küllap arvati, et see ei pakuks neile lõbu.
Püüdes Jonesidele näidata, et mingit vahet ei tehta, olid Derwentid ehk varjundi võrra sõbralikumadki, kui see tingimata vajalik olnuks. Ning Jonesid pidasid kinni teatud formaalsusest, nagu oleksid nad otsustanud mitte rohkem sõprust nõuda, kui neile pakuti. Tegelikult sidusid perekondi üksnes mõned kahvatud lapsepõlvemälestused. Ainult Bobby ja Frankie tundsid siirast rõõmu, kui saatus nad vahel kokku viis.
"Mul on kõigest villand," kurtis Frankie. "Kas sinul kah?"
Bobby mõtles järele.
"Ei," tunnistas ta.
"Kui vahva!... Aga kuule," jätkas neiu muutunud toonil, nagu oleks tal järsku midagi meelde tulnud. "Kuidas oli lugu mehega, kes kaljudelt alla kukkus?"
"Doktor Thomas ja mina leidsime ta. Kust sina sellest õnnetusest tead?"
"Siit. Loe!"
Frankie ulatas Bobbyle ajalehe. Too luges: "Marchboltis aset leidnud traagilise juhtumi ohver suudeti eile õhtul identifitseerida tänu fotole, mis kannatanu taskust leiti. Fotol on mrs. Leo Cayman. Mrs. Caymanile teatati juhtunust ning ta sõitis viivitamatult Marchbolti, kus ta ohvris tundis ära oma venna Alex Pritchardi. Mr. Pritchard oli hiljuti, pärast kümneaastast äraolekut, Siiamist tagasi kodumaale pöördunud. Ta oli viibinud jalgsirännakul. Ametlik koolnuvaatlus on homme Marchboltis."
Bobby mõtted kandusid fotol kujutatud omapäraselt kauni näo juurde.
"Arvan, et pean koolnuvaatlusel tunnistusi andma," ütles ta.
"Kui põnev! Ma tulen ka kuulama."
"See pole üldsegi põnev, Frankie. Me leidsime ta, ja basta!"
"Kas ta oli surnud?"
"Ei. Ta suri veerand tundi hiljem. Olin üksi tema juures."
"Kui kohutav sulle!" hüüdis Frankie kohese mõistvusega, millest Bobby isal oli puudu jäänud.
"Õnneks ei tundnud ta valu..."
"Ei tundnud?"
"Kuid sellegipoolest... Nojah, ta näis kohutavalt elusana... Poleks eales uskunud, et ta selle uduraasu pärast kaljult alla võis veereda."
"Mõistan, Bobby. Kas sa tema õde oled näinud?"
"Ei. Olin ju kaks päeva Londonis. Üks mu sõber avas seal garaaži. Muide, ka sina peaksid teda tundma. Badger Beadson."
"Mina tunnen teda?"
"Kahtlemata. Sa ei ole ju ometi vana head Badgerit unustanud! Ta kõõritab."
Frankie kortsutas mõtlikult kulmu.
"Peale selle naerab ta jube narrilt. See kõlab umbes nagu: hau, hau, hau!" aitas Bobby teisel mälu värskendada.
Ent Frankie laup ei silenenud ikka veel.
"Kui me lapsed olime, kukkus ta kord poni seljast," jätkas Bobby. "Peadpidi mutta, ja meil tuli ta jalgupidi välja tirida."
"Oo, nüüd ma tean!" hõiskas Frankie äratundmisrõõmus. "Tollal ta ka kogeles."
"Kogeleb praegugi."
"Kas tal mitte polnud linnufarm, mis põhja kõrbes?"
"Täiesti õige."
"Ja seejärel astus ta ühe maakleri teenistusse ning löödi kuu aja pärast tänavale?"
"Jah."
"Ja siis saatsid tema omaksed ta Austraaliasse, kust ta õige pea tagasi tuli?"
"Ka see on tõsi."
"Bobby," ütles leedi Frances Derwent, "ma loodan, et sa tema uude ettevõttesse raha ei paigutanud."
"Mul pole raha, mida ma kusagil paigutada võiksin."
"Jumal tänatud."
"Loomulikult püüdis Badger leida kedagi, kel oleks väike kapital. Aga see pole nii lihtne, nagu arvatakse."
"Kui ringi vaadata, võib mõelda, et inimestel pole üldse nuppu. Kuid selle järgi, mida sa mulle praegu räägid, paistab mõnel seda siiski pisut olevat."
Salvav vihje ärritas Bobbyt.
"Võta teadmiseks, Frankie, et Badger on vahva semu."
"Seda on nad kõik!"
"Kes?"
"Noh, need, kes Austraaliasse sõidavad ja sealt välgu kiirusel tagasi tulevad. Kuidas ta siis selle äri jaoks raha hankis?"
"Tädi pärandas talle garaaži kuue auto tarvis koos teisel korrusel paikneva kolme toaga, ja paar sugulast kraapisid sada naela kokku, et ta mõned pruugitud autod saaks osta. Sa isegi ei aima, mäherdusi pakkumisi pruugitud autodele tehakse!"
"Aiman küll. Nimelt olen ise kunagi pruugitud auto ostnud. Ärme sellest parem räägime, see oli sünge afäär... Muide, miks sa mereväkke ei jäänud?"
Bobby näole ilmus nördimuspuna.
"Silmad," urises ta.
"Ahjaa, need on sul alati soovida jätnud."
"Seda küll. Läbivaatusel õnnestus kuidagi edasi pääseda. Aga siis tuli välismaateenistus - ere troopikavalgus kahjustab silmi. Nii pidingi lahkuma."
"Kohutav!" pomises Frankie aknast välja vaadates. Järgnes kõnekas paus.
"Kõigest hoolimata on see teotus!" pahvatas Bobby. "Nii kõlbmatud mu silmad tõepoolest ei ole. Oleksin väga hästi hakkama saanud."
"Jah, ega see viga välja küll ei paista." Frankie langetas oma sügavpruunid silmad.
"Sellepärast asun nüüd Badgeri juurde tööle."
Leedi Frances Derwent noogutas. Kelner avas ukse: "Esimene lantš."
Nad siirdusid restoranvagunisse. Kui lähenes aeg, millal konduktor pidi tagasi tulema, võttis Bobby Jones ette strateegilise taganemiskatse.
"Ärgem koormakem tema südametunnistust, seletas ta. Selle peale avaldas Frankie arvamust, et konduktoreil polegi südametunnistust.
Pisut enne poolt viit jõudsid nad Silehami, Marchbolti jaama.
"Auto ootab mind," ütles Frankie. "Mõistagi sõidad sa kaasa."
"Tänan. See säästab mind selle vastiku eseme tassimisest," vastas Bobby oma käsikohvrit põlastavalt müksates. "lkkagi kaks kilomeetrit."
"Kolm, mitte kaks," parandas Frankie.
"Kui minna mööda jalgrada, siis kaks."
"Sedasama..."
"Jah, mööda sedasama, kust too hädavares alla kukkus."
"Aga mis siis, kui keegi ta alla tõukas?" poetas Frankie, ulatades oma autojuhile tualett-tarvete kotti.
"Tõukas? Oh ei. Milleks?"
"Siis oleks asi palju põnevam. Eks ju?"

IV

Alex Pritchardi asja kohtulikul arutlusel andis kõigepealt tunnistusi dr. Thomas.
"Kui te õnnetuse ohvri leidsite, polnud ta veel surnud?" küsis koroner.
"Ei, ta hingas veel. Kuid ometi polnud mingit lootust..."
Siinkohal väljendus dr. Thomas nii teaduslikult, et uurija pidi vannutatud meestele appi tulema.
"lgapäevakeeles tähendab see, et mees oli selgroo murdnud?"
"Arvan, et tõenäoliselt astus mees kogemata - kahjuks pole meil vähimatki ettekujutust tema hingelisest seisundist - üle kalju veere ja kaotas tasakaalu. Merelt tõusis tavapärane õhtuudu, ning selles kohas pöörab rada sisemaale. Udu tõttu võis võõras ohtu mitte märgata, ning selle asemel, et ära pöörata, astus otsejoones edasi."
"Vägivallatunnuseid ei esinenud, doktor Thomas?"
"Võin üksnes öelda, et kõiki vigastusi võisid põhjustada kaljud, mida mööda mees viisteist või kaheksateist meetrit alla libises."
"Jääb veel enesetapuvõimalus."
"See on muidugi täiesti võimalik. Kas mees astus üle kaljuääre kogemata või kukutas end ise alla, seda ma ei oska öelda."
Järgmise tunnistajana kutsuti ette Robert Jones.
Bobby kirjeldas, kuidas ta oli doktoriga golfi mänginud, palli kaotanud ning siis justkui karjatust kuulnud, nii et ta sekundi vältel oli kartnud, et pall on kedagi tabanud.
"Kas leidsite palli üles?"
"Jah, see oli tükk maad jalgrajast eemal."
Seejärel kirjeldas ta mängu edasist käiku, kus tema teine pall oli kaljulõhesse veerenud. Ent see huvitas koroneri vähem kui karje.
"Mis karje see oli?" uuris ta. "Kas appihüüd?"
"Oh ei. Lihtsalt hüüe. Aga nagu öeldud, polnud ma asjas kindel."
"Jahmumishüüe? Või üllatushüüe?"
"Jah, see sobib," kinnitas Bobby agaralt.
"Inimese karjatus, keda tabab ootamatult pall? Või kes astub tühjusse, kui arvab end jalgrajal olevat?"
"Jah."
Kui Bobby oli seletanud, kuidas mees umbes viis minutit pärast dr. Thomase lahkumist surnud oli, jäeti ta rahule. Nüüd tuli mrs. Leo Caymani kord.
Bobby suu jäi üllatusest pärani. Kus oli nägu fotolt, mis oli surnu taskus olnud? Fotograafid on kohutavad valetajad, mõtles Bobby pahaselt. Ilmselt oli pilt tehtud mõned head aastad tagasi, aga ikkagi näis arusaamatu, kuidas too hurmav, suurte silmadega iludus võis moonduda jultunud ilmega, värvitud juuste ja kitkutud kulmudega naiseks. Aeg on kohutav asi - see oli Bobby esimene mõte. Kuidas näiteks Frankie kahekümne aasta pärast välja näeb?... Pastoripoega valdas kerge õud.
Vahepeal andis tunnistust Amelia Cayman, elukoht Leonhard Garden 17, Paddington.
Surnu olnud tema ainuke vend, Alexander Pritchard, keda ta viimati oli näinud päev enne tragöödiat; too oli teatanud oma kavatsusest jalgsi läbi Walesi matkata.
"Kas tema vaimne seisund oli normaalne?"
"Jah. Alex oli alati rõõmsameelne."
"Teie teada ei rõhunud teda miski?"
"Ei. Ta tundis matkast heameelt."
"Ehk oli tal hiljuti olnud rahamuresid või muid raskusi?"
"Seda ei oska ma täpselt öelda," vastas mrs. Cayman. "Alex tuli hiljuti Siiamist. Oma kümneaastase eemaloleku vältel kirjutas ta harva, sest vihkas kirjakirjutamist. Ent ta kutsus mind Londonis teatrisse ja tegi mulle kingitusi. Ma ei usu, et tal raha polnud."
"Mis elukutse teie vennal oli, mrs. Cayman?"
Daam näis kergelt kimbatuses olevat.
"Mulle pole päris selge, millega ta tegelikult tegeles. Ta nimetas seda maavarade otsimiseks. Inglismaal viibis ta alati vaid põgusalt."
"Te ei usu, et ta ise enda tappis?"
"Mitte mingil juhul! See pidi õnnetusjuhtum olema."
"Kuidas seletate asjaolu, et teie vennal polnud kaasas ühtki pakki? Isegi mitte seljakotti?"
"Ta pidas seljakottigi koormavaks. Seepärast aitas ta end niiviisi, et laskis iga kahe päeva tagant paki postiga järele saata. Esimese, mis sisaldas öörõivaid ja sokke, saatis ta ise eelmisel päeval teele; eksikombel adresseeris ta selle Denbigshire'i asemel Derbyshire'i, nii et see alles täna siia jõudis."
"Ahaa! See heidab valgust pisut kummalisele asjaolule."
Nüüd seletas mrs. Cayman, et fotograaf, kelle firmamärk oli pildil, oli talle juhtunust teatanud, mispeale tema ja ta abikaasa olid otsekohe Marchbolti sõitnud. Siin olevat ta õnnetusohvris oma venna ära tundnud.
Viimaseid sõnu öeldes hakkas ta nuuksuma. Kaastundlik koroner ütles paar lohutavat lauset ja laskis daamil minna, et vannutatud meestega aru pidada. Ülesanne, mis neid ootas, oli lihtne: miski ei osutanud Alex Pritchardi hingepiinale, mis oleks enesetappu eeldanud. Seepärast järgnes kohene otsus: "Oleme veendunud, et ohver sai surma õnnetu juhuse läbi, ning tahaksime lisada, et meie arvates peaks linnavalitsus õnnetuskohale tingimata tara või käsipuu paigaldama."
Koroner noogutas heakskiitvalt. Sellega oli ametlik koolnuvaatlus lõppenud.

V

Kui Bobby Jones pool tundi hiljem pastoraati jõudis, taipas ta, et tema seos Alex Pritchardi surmaga pole veel katkenud. Ta nägi mr. ja mrs. Caymanit. Nad istusid tema isa töötoas, kes vapralt püüdis kombekohast vestlust üleval hoida.
"Aa, seal ongi Bobby!" hüüdis ta ilmse kergendusega, kui poeg tuppa astus.
Mr. Cayman tõusis ja tuli noormehele väljasirutatud käsi vastu. Suure laiaõlgse mehe külmad riukalikud silmad reetsid teeseldud südamlikkust.
Mis mrs. Caymanisse puutus, siis polnud tal oma noorusea pildiga midagi ühist. "Ei, tolle pildi järgi oleks teda raske praegu ära tunda," mõtles Bobby.
"Tulime teie juurde," alustas mr. Cayman, Bobby kätt tugevasse valusasse haardesse võttes, "sest mu vaese naise vend suri teie käte vahel. Te ju mõistate, et mu naine tahaks teada iga üksikasja oma venna viimsete hetkede kohta."
"Loomulikult," kinnitas Bobby, kes end väga ebamugavalt tundis. Ta naeratas närviliselt ning kuulis kohe oma isa ohkamas. See oli kristliku alistumise ohe.
"Vaene Alex," sosistas mrs. Cayman taskurätikuga oma silmi tupsutades. "Vaene, vaene Alex! Kui ta endast mõne soovi või teate jättis - palun öelge mulle!"
"Suurima heameelega... Aga ta ei öelnud midagi."
"Midagi? Üldse mitte midagi?" Mrs. Cayman vaatas Bobbyle pettunult ja uskumatult otsa.
"Ei, mitte midagi," kinnitas Bobby.
"Nii oligi parem," sekkus nüüd mr. Cayman. "Minna teise ilma ise seda teadmata ja valusid tundmata. Niiviisi pead seda käsitama, armas Amelia."
Mrs. Cayman ohkas sügavalt.
"Tema viimne tervitus oleks mind nii väga lohutanud. Aga ma püüan leppida. Vaene Alex! Surra vaba taeva all, nagu ta kogu elu vabas looduses oli elanud..."
Bobbyle meenusid pronksikarva nägu ja sügavsinised silmad. Ilus mees, too Alex Pritchard, ilus isegi surmahinguses. Kummaline, et ta oli olnud mrs. Caymani vend ja niisama ebasümpaatse mr. Caymani naisevend! Ta väärinuks paremaid sugulasi.
"Igatahes oleme teile palju tänu võlgu," ütles mrs. Cayman.
"Oh, pole kõneväärt," vastas Bobby. "Arvan... nojah, ma ei saanud rohkemat teha..." Ta läks lootusetult sassi.
"Me ei unusta seda kunagi," kinnitas mrs. Caymani abikaasa.
Teist korda talus Bobby ära valusa käepigistuse ning seejärel tundis oma pihus mrs. Caymani naiselikku kätt.
"Mida te siin õieti teete, noormees?" päris mr. Cayman joviaalselt, kui Bobby abielupaari uksest välja saatis. "Kas olete kodus puhkusel?"
"Suurema osa ajast veedan töökohta otsides," vastas kõnetatu. "Varem olin mereväes."
"Ajad on kehvad," kurtis mr. Cayman ja surus viimast korda Bobby kätt. "Soovin kõike head."
"Siiraim tänu," vastas Bobby Jones viisakalt.
Ta vaatas järele paarile, kes käsikäes läks mööda rohtunud rada värava poole. Kohutavas kaoses pekslesid igasugused mõtted läbi pea: foto... noor, suurte silmade ja lokkis juustega naisenägu... ning kümme või viisteist aastat hiljem mrs. Cayman... mingitud, kitkutud kulmudega... suured silmad rasvavoltidesse mattunud, nii et need peaaegu seasilmi meenutasid... hennaga värvitud juuksed. Ei mingeid jälgi noorusest ja süütusest. Hale vaadata! Võibolla oleks ta sarmikalt vananenud, kui poleks tolle robustse Caymaniga abiellunud. Bobby vangutas kurvalt pead.
"See on abielu puhul hirmsaim," arutles ta.
"Mida sa ütlesid?"
Küsimus tuli Frankielt, kelle saabumist polnud noorhärra märganudki.
"Kelle abielust sa jampsid, Bobby?"
"Oh, teen üldisi järeldusi."
"Ja nimelt?"
"Abielu hävitavast toimest."
"Kes on hävitatud?"
Bobby seletas. Kuid seekord ta Frankielt mõistu ei leidnud.
"Lollus!" märkis neiu. "Naine on täpipealt samasugune nagu fotol."
"Frankie, pildil oli ta hurmav."
"Tänu osavale retušile."
"Kui retušš on võimeline peletisest haldjat tegema, siis ma ütlen - müts maha!"
"Sa oled pime, Bobby. Fotograaf pani kogu oma osavuse mängu, aga näolapp jäi ikkagi vastikuks."
"Tõepoolest, sul on ogar maitse," ütles Bobby laitvalt. "Kus sa seda pilti üldse nägid?"
"Marchbolti õhtulehes."
"Meie väikelinnaleht avaldas ilmselt nigela repro."
"Bobby, sa oled narruseni armunud!" hüüdis Frankie vihaselt. "Armunud tollesse võõbatud, ennast üleslöönud vanasse kitsesse - jah, just, ma ütlesin kitsesse! - nagu seda on Cayman!"
"Mäherdused sõnad, Frankie! Pealegi pastoraadi aias, poolpühal pinnal!"
"Ära siis käitu nii naeruväärselt!"
Ometi hakkas Frankie viha lahtuma.
"Tead, mis on veel naeruväärsem? See, et me tobeda naise pärast tülitseme! Tulin sind golfile kutsuma. Kuidas oleks?"
"Saab tehtud, šeff," vastas Bobby särades.
Suurimas üksmeeles asuti teele. Nüüd keerles vestlus ainult spordi ümber. Ent keset mängu hüüdis Bobby äkitselt: "Pagana pihta!"
"Mis lahti?"
"Mulle tuli midagi meelde, Frankie. Nood Caymanid käisid meil, et küsida, kas Alex Pritchard enne surma midagl ütles, ja mina eitasin. Nüüd meenus mulle, et ta siiski midagi ütles."
"On sul alles vilets mälu!"
"See polnud hüvastijätusõna ega ülesanne, arvatavasti sellepärast ma unustasingi. Ta ütles: "Miks nad ei kutsunud Evansit?"."
"Surija puhul väga kummaline küsimus!" Frankie jäi kaugusse vahtima. "Ometi - midagi tähtsat see ju polnud. Ära tee endale vaikimise pärast etteheiteid."
"Sa arvad, et on ülearune seda lauset Caymanitele tagantjärele teatavaks teha?"
"Mina ei hakkaks ennast vaevama. See pole kuigi tähtis."
"Arvatavasti on sul õigus." Bobby suunas taas kogu tähelepanu mängule.
Ent õhtul üksi olles mõtles ta järele. Nii narr ja tarbetu, kui too lause ka polnud - ometi pole õige sellest vaikida.
Ta võttis lehe kirjapaberit ja kirjutas mr. Caymanile:

Väga austatud härra!
Mulle tuli praegu meelde, et Teie naisevend enne surma siiski midagi ütles. Täpsed sõnad olid: miks nad ei kutsunud Evansit? Vabandage, et ma seda juba täna ennelõunal ei öelnud, aga ma ei omistanud tookord neile sõnadele tähtsust ja ilmselt sellepärast olin nad täiesti unustanud.

Alandlikult ROBERT JONES

Kahe päeva möödudes sai ta vastuse.

"Armas mr. Jones!
Tänan südamest Teie kirja ja kohusetunde eest, mis ajendas Teid meile mu vaese naisevenna viimseid sõnu - nende tühisusest hoolimata - teatama. Mu naine lootis, et tema vend suri huulil temale määratud sõnad. Hüvastijätt - Te mõistate mind? Sellest hoolimata veel kord südamlik tänu.

Teie alandlik LEO CAYMAN

Nördinult viskas Bobby Jones kirja paberikorvi.

VI

Järgmisel hommikul sai ta hoopis teist laadi kirja. Selle oli paberile pannud Badger Beadson - käekirjaga, mis kallile gümnaasiumile, kus ta õppinud oli, põrmugi au ei teinud.

Armas vana sõber! Kõik on kombes! Ostsin eile viis autot. Ühe Austini, kaks Morrist ja kaks Roversit. Praegu ei taha nad küll õieti sõita, aga küll me kahekesi nad piisavalt üles putitame... Pagan võtaks, auto on auto! Kes selle üürib, ei saa ometi rohkemat nõuda, kui et ta maanteelt kokkuvarisemata taas koju jõuab. Ma mõtlesin meie äri esmaspäeval kaheksa päeva pärast avada, ning arvestan sinuga. Sa ju ei jäta mind pigisse, eks?
Tädi Mary oli lihtsalt kullatükk! Kord lõin sisse tema naabri akna - vanapoiss, kes tema kassidega jämedalt ümber käis -, ja see tegi tädile nii suurt rõõmu, et ta mulle iga aasta jõuludeks viis naela saatis. Ja nüüd läks see mängu!
Poiss, meil saab edu olema, surmtõsi! Auto on auto. Pintselda ta üle - enamikule lollpeadele käib küll. Mida nad taipavad mootorist ja käigukastist? Niisiis esmaspäeval kaheksa päeva pärast. Ära unusta.

Sinu ustav BADGER

Pärast selle lektüüri läbilugemist teatas Bobby oma isale, et ta nädala möödudes ametisse asub. Töökoha kirjeldus ei vaimustanud pastorit põrmugi, sest ta tundis Badger Beadonit ja teadis tema arvukaid nuriettevõtteid. Sel põhjusel ei saanud talle pahaks panna, et ta Bobbyle pika loengu pidas teemal, kuivõrd ebaotstarbekaks ta peab selles asjas käendust, kohustust või vastutust. Et aga Martchbolti auväärsel pastoril äriasjades igasugune autoriteet puudus, siis kukkus tema nõuanne hämune välja.
Sama nädala kolmapäeval tõi postiljon Bobbyle kolmanda kirja, mille sisu noormeest tohutult hämmastas.
Talle pakuti töökohta Buenos Airese firmasse Henriques & Dallo, aastapalk tuhat naela.
Esmapilgul uskus Bobby end und nägevat. Tuhat naela aastas! Ta luges kirja teist korda läbi. Mainiti, et kohale sobivat parimini endine mereväelane ning et keegi - nime ei nimetatud - olevat Bobbyt soovitanud. Tingimuseks olevat aga kohene otsus ning nädala jooksul ärasõit Lõuna-Ameerikasse.
"Pagana pihta!"
"Bobby!" noomis vaimulik.
"Vabanda, isa, unustasin, et sa toas oled."
"Mu armas poeg, tahaksin sulle meelsasti seletada..."
Bobby tundis, et seletust - enamasti venisid need lõputu pikaks - tuleb iga hinna eest takistada. Ta saavutas selle lihtsa lausega: "Keegi pakub mulle tuhat naela aastas."
Pastor Jones kõõksatas. Tema poeg aga mõtles rahulolevalt: "Nii, nüüd olen talle pirni pannud!"
"Mu armas..." Järjekordne kõõks. "Kas sain sinust õigesti aru? Keegi pakub sulle tuhat naela aastas? Tuhat naela?"
"Ei pennigi vähem, isa."
"Võimatu!"
Bobbyt see ilmne uskumatus ei riivanud. Tema enda hinnang oma rahalise väärtuse suhtes pastori omast eriti ei erinenud.
"Nad peavad küll hullumeelsed olema," nõustus ta isaga.
"Kes... need inimesed on?"
Vastuse asemel ulatas Bobby kirja. Isa otsis kobamisi oma näpitsprille, pani need ette, silmitses kirja umbusklikult ja luges selle siis põhjalikult läbi.
"Ülimalt tähelepanuväärne," ütles ta viimaks. "Ülimalt!"
"Hullumeelsus," kordas Bobby.
"Mu poeg, inglast tööle palgata tähendab teatavat garantiid. Ta tõotab korrektsust, ausameelsust. Et meil on kogu maailmas selline maine, see on meie mereväe teene. Too Lõuna-Ameerika firma oskab hinnata noore mehe väärtust, kelle aususele ja usaldusväärsusele võib kindel olla."
"Isa, see kõik on ilus ja hea, aga - miks just mina?"
"Miks sina? Mida sa sellega mõtled?"
"Noh, Inglismaal on ju piisavalt Inglasi. Mehi, kellel sealsete inimeste ja maade kohta põhjalikud teadmised, kellel on kõikvõimalikud head omadused. Miks pöördutakse just minu poole?"
"Arvatavasti soovitas sind su endine ülemus."
"Küllap nii ongi," arvas Bobby venitamisi. "Kas tema või mõni teine, see on lõpuks ükstapuha, sest ma kohta niikuinii vastu võtta ei saa."
"Ei saa?"
"Ei. Olen juba seotud. Mul on Badgeriga kokku lepitud."
"Badgeriga?! Mu armas poeg, jäta naljad. Asi on tõsine. Too lapsik leping, mille sa Badgeriga sõlmisid, on kehtetu."
"Ei ole kehtetu, kuigi mul on pisut kahju nii hiilgavat pakkumist tagasi lükata," ütles Bobby ohates.
"Noor Beadon on ebakindel ja kergemeelne. Ta on oma sugulastele juba palju muret ja kulutusi põhjustanud."
"Tal pole õnne olnud, isa. Badger on nii kergeusklik."
"Õnne! Õnne! Julgen kinnitada, et noorhärra pole eluaeg näpuotsagi liigutanud."
"Rumalus, isa. Ta tõusis kell viis hommikul, et noid vastikuid tibusid ja kanu sööta. Polnud tõesti tema süü, et nad jumal teab millise haiguse külge said."
"Ma pole seda garaaži- ja autolaenutusprojekti iial heaks kiitnud. Narrimäng! Sa pead sellest loobuma."
"Ma ei saa isa. Olen Badgerile lubaduse andnud ja ma ei saa vana semu, kes minu abiga arvestab, pigisse jätta."
Vaidlus jätkus täie hooga. Pastor ei olnud võimeline poja lubadust tõsiselt võtma. Ta pidas teda kangekaelseks, kes oma ülekäte läinud kaaslase seltsis üksnes laiskust orjata ihkas. Bobby omakorda kinnitas lakkamatult, et ta ei võivat "vana head Badgerit pigisse jätta".
Vihasena läks pastor viimaks toast välja, mispeale Bobby otsekohe sule haaras, et firma Henriques & Dallo pakkumine tagasi lükata. Sealjuures ohkas ta mitmes registris. Ta loobus šansist, mille sarnast enam iial ei tule...
Hiljem golfiväljakul pühendas ta asjasse leedi Frances Derwenti. Neiu kuulas tähelepanelikult.
"Oleksid sa meelsasti Lõuna-Ameerikasse läinud?" küsis ta.
"Jah. Miks ka mitte?"
Frankie ohkas.
"Igatahes arvan, et sa toimisid õigesti," ütles ta.
"Kas Badgeri suhtes?"
"Jah."
"Ma ei saanud vaest hädavarest pigisse jätta, eks ju?"
"Muidugi mitte. Ainult hoia, et vaene hädavares, nagu sa teda nimetad, sind ennast sisse ei vea."
"Loomulikult hoian silmad lahti. Aga millega ma lõpuks riskin? Mul pole ju midagi."
"See peaks päris tore olema."
"Miks?"
"Ei tea isegi, miks. Kui järele mõelda, siis pole minulgi midagi. Tõsi küll, isa annab mulle piisavalt taskuraha, minu kasutada on igasugu majad ja lossid ja elegantsed tualetid ja kammerneitsid ja mõned vastikud perekonnajuveelid, sinnajuurde krediit arvukates ärides; aga tegelikult on see kõik kokku perekond. Ja mitte mina."
"Kõigest hoolimata pole see minuga võrreldav."
"Ei ole tõesti."
Äkki valdas Bobbyt masendus. Vaikides siirduti järgmisele väljakule.
"Ma sõidan homme linna," ütles Frankie, kui tema kaaslane palli maha pani.
"Homme? Oh - ja mul oli kavatsus sulle pikniku-ettepanek teha."
"Oleksin meeleldi vastu võtnud. Kuid mu isal on taas podagrahoog."
"Sel juhul peaksid koju jääma ja teda põetama."
"Ta ei talu põetamist, mu armas. Ainuke, keda ta näha tahab, on teine kammerteener, kellel on hobuse kannatus ja kes mässu ei tõsta, kui talle esemeid vastu pead loobitakse või teda neetud narriks sõimatakse. Millal sina Londonisse tuled?"
"Esmaspäeval."
"Siis võime ju seal kohtuda."
"Ah... Sellel pole mõtet."
"Mis tähendab "pole mõtet"?"
"Ma mõtlen... Suurema osa ajast töötan mehaanikuna..."
"Jah? Kas see takistab sind vastu võtmast kutset kokteiliõhtule?"
Bobby raputas pead.
"Kui soovid, lasen ainult õlut ja vorsti serveerida," julgustas Frankie.
"Saa ometi aru, sellel pole mõtet. Ma ei kuulu sinu ringkonda."
"Kinnitan sulle, et minu ringkond on väga mitmekesine. "
"Ära tee nägu, nagu sa ei taipaks, mida ma mõtlen."
"Kui tahad, võid Badgeri kaasa võtta."
"Jäta Badger mängust välja, Frankie. Mis on sul vaesele poisile ette heita?"
"Tema kogelemist. Inimesed, kes kogelevad, panevad mindki kogelema."
"Frankie, sellel kõigel pole mõtet ja sa tead seda vägagi hästi. Siin, maal, siin oled sa üksi ja arvatavasti on minusuguse seltskond parem kui üldse mitte miski. Sa oled minu vastu uskumatult kena ja ma olen selle eest tänulik. Aga mina... mina olen kõigest vaene töötu näljavares."
"Kui sa oma alaväärsuskomplekside kirjeldamisega valmis oled, siis ehk üritad edasi mängida."
"Ma igavene eesel!"
Kahjurõõmsalt jälgis Frankie, kuidas Bobby oma palli viis korda järjest mööda lõi.
"Sinu võit," ütles noormees palli üles tõstes.
"Ka mulle tundub nii. Tänaseks aitab! Mul on veel asju pakkida."
"Seda ma usun."
Sõnatult sörkisid nad klubihoonesse.
"Adjöö, kallis," ütles Frankie kätt ulatades. "Kui tore, et siin olles oli mul au sinu seltskonnast osa saada! Kui mul midagi paremat ette ei tule, annan endast märku."
"Saa minust ometi aru..."
"Loodetavasti suvatsed parajal juhul küllakutse siiski vastu võtta. Pärlnööpe särgi tarvis leiad Woolworthi juurest, need olevat üsna odavad, nagu ma kuulnud olen."
"Frankie..."
Bobby sõnad mattusid mootorimürinasse. Frankie istus juba rooli taga ja viipas.
"Neetud!" kiristas Bobby hambaid.
Frankie oli pööraselt käitunud. Kuigi ka Bobby polnud oma sõnu eriti valinud, vastas öeldu ometi täpselt tõele. Või olnuks targem vaikida?...

Järgmised kolm päeva tundusid piinavalt pikad.
Pastoril valutas kurk, mis sundis teda sosinal rääkima, niipalju kui ta üldse rääkis. Igatahes piiras ta seda miinimumini ja talus oma neljanda poja juuresolekut silmnähtava kristliku kannatlikkusega.
Pühapäeval tundis Bobby, et kauem ta kodust äikeselist õhkkonda taluda ei suuda. Ta palus mrs. Robertsit, kes koos oma abikaasaga pastoraadi majapidamist juhtis, et too teeks talle võileivad. Pärast proviandi täiendamist pudeli õllega, mille ta ostis Marchbolti vürtspoest, läks matkaks lahti.
Ta tundis Frankiest seletamatut puudust. Neiu seltskonnas ununes vähemasti üle viiekümneste panetunud inimeste piiratus...
Bobby sirutas end sõnajalgadesse kasvanud künkal mõnusasti välja ja pidas aru, kas kõigepealt süüa ja siis magada või vastupidi. Otsus langetus tema enda kaasabita: uni võttis märkamatult võimust.
Kui ta ärkas, oli kell pool neli. Noormees muigas mõeldes, kuidas isa säärasel viisil veedetud päeva tauniks. Korralik jalutusretk, vähemalt kaksteist kilomeetrit, jah, see on terve, tugeva inimese vääriline! Paratamatult järgneks märkus: nüüd on lantš ausalt ära teenitud...
"Idiootlik!" pomises Bobby. "Miks oma lantši ära teenida mõttetu tormamisega? Kui mul on tuju jalutama minna, siis on ju hästi! Kui mul aga tuju pole, siis on narr traavima pista."
Selle filosoofia peale hävitas ta oma teenimata lantši ning avas õllepudeli. Harjumatult kibe õlu, aga küllap seda värskendavam. Ta lennutas tühja pudeli kanarbikupuhmasse ja heitis taas pikali. Isegi jumalatel ei võinud parem olla! Maailm lebas tema jalge ees. Kui end kokku võtta, võiks veel täna maailma vallutada. Suurejoonelised ja julged plaanid jooksid läbi pea.
Äkki haaras teda väsimus, otsekui letargia.
Ta magas meelemärkusetu tinarasket und.

VII

Ulja kaarega juhtis Frankie oma suure rohelise "Bentley" vanamoelise maja ette, mille portaali kohal oli silt "St. Josephi haigla". Ta hüppas autost välja, võttis istmelt hiigelsuure liiliakimbu ning vajutas messingist kellanupule. Ukse avas õde.
"Kas tohin mister Jonesi külastada?" küsis Frankie.
Põetaja pilk haaras elegantset autot, liiliaid ja noort daami.
"Keda tohin teatada?"
"Leedi Frances Derwent."
Nimi avaldas mõju, arvatavasti tõusis põetaja silmis ka patsiendi maine. Ta juhatas varajase külastaja esimesel korrusel asuvasse haigetuppa.
"Tuhat ja tuline! Sina, Frankie..." oli Bobby üllatunud.
"Tere hommikust, vanapoiss! Tõin sulle kombekalt lilli. Näevad väheke kalmistu moodi välja, aga polnud kuigivõrd valida."
"Oh, leedi Frances, te olete oivaline," ütles õde vaimustuses. "Panen nad kohe vette."
Kui õde oli väljunud, istus Frankie voodi kõrvale toolile.
"Bobby, mida see kõik tähendab?"
"Sul on täielik õigus nii küsida, mu armas. Olen siin majas sensatsiooniline juhtum. Kaheksa graani morfiumi! Kaheksa! Nad tahavad minust B.M.J-is kirjutada."
"Mida tähendab B.M.J.?" poetas Frankie vahele.
"British Medical Journal."
"All right. Võid edasi kelkida."
"Kelkida? Mu laps, kas sa ka tead, et juba pool graani on saatuslik? Peaksin kuusteist korda surnud olema! Kaheksa graani on ikkagi kenake portsjon, eks ju? Siin haiglas pole niisugust juhtumit veel olnud. Kuigi on päästetud inimesi, kes on koguni kaksteist graani morfiumi neelanud."
"Kena sinust, et sa nende kogemusi rikastasid."
Sel hetkel tuli põetaja liiliavaasiga.
"Õde, on ju tõsi? Niisugust juhtumit nagu minu oma pole teil veel olnud?"
"Tegelikult ei kuulu te üldse siia, mister Jones, vaid surnuaiale," vastas kõnetatu. "Aga öeldakse, et ainult head inimesed surevad noorelt." Ta kihistas oma nalja üle ja lahkus taas.
"Kas kuulsid!" võidutses haige. "Küll näed, minu kuulsus levib üle Inglismaa." Ta muudkui rääkis. Kadunud olid kõik alaväärsuskompleksid, mida ta nende viimasel kohtumisel oli ilmutanud.
"Aitab!" tõrjus Frankie, kui Bobby asus oma juhtumi üksikasju kirjeldama. "Maoloputus ei huvita mind tõepoolelst üldse. Sind kuulates võiks arvata, et enne pole iial kedagi mürgitatud. Kas see oli õlu?"
"Jah. Keegi oli mind leidnud magamas nagu surnu ning püüdnud äratada, aga tagajärjetult. Kohkunult ruttas ta abi kutsuma..."
"Ülejäänut ma tean," ütles Frankie tõtakalt.
"Alguses arvasid need lollpead, et olen seda nimme neelanud. Kui ma neile asjade käigu selgeks tegin, otsisid nad üles pudeli, ning selle põhja jäänud õllest piisas veel analüüsiks. Kuidas mürk pudelisse sattus, teab üksnes jumal taevas. Kontroll vürtspoes, kust ma pudeli ostsin, osutas, et kõik ülejäänud pudelid olid laitmatud."
"Järelikult sokutati mürk pudelisse ajal, kui sa magasid."
"Vist küll. Mulle meenub, et risti üle sulguri olev pabeririba oli rebenenud."
"See tõestab, et mul oli õigus."
"Mis mõttes?"
"Et Alex Pritchard tõugati kaljudelt alla."
"Aga..."
"Armas Bobby, mis võiks kedagi ajendada sind siit ilmast koristama? Sa pole pärija, kelle surmast mõni teine kasu saaks. Kättemaks?... Oled ehk mõne apteekritütre ära võrgutanud?"
"Niipalju kui mäletan - ei ole," vastas Bobby Jones väärikalt.
"Küll ma juba tean! Võrgutatakse niivõrd paljusid, et üksikjuhtumeid ei mäletatagi."
"Sa paned mu häbist punastama, Frankie. Aga miks just nimelt apteekritütar?"
"Tema pääseb vabalt morfiumi juurde."
"Ah nii. Nojah, ühesõnaga, ma pole ühtki apteekritütart ära võrgutanud ning enda teada pole mul ühtki surmavaenlast."
"No näed! Järelikult peab see lähtuma Pritchardist. Mida politsei arvab?"
"Ütleb, et see on mõne hullumeelse tegu."
"Hullumeelsed ei uita mööda metsi ja põlde, morfium taskus. Ei, keegi tõukas Pritchardi kaljudelt alla. Paar minutit hiljem ilmusid sina ootamatult platsi ning kurjategija arvab, et sa teda jälgisid."
"Siis oleksin ju ametlikul koolnuvaatlusel vastava tunnistuse andnud," jäi Bobby mõttesse. Frankie ei osanud selle väite paikapidavust kummutada.
"Sellest hoolimata," jätkas ta veidi aja pärast kangekaelselt. "Sina olid esimene, kes sündmuspaigale jõudis."
"Koos doktor Thomasega," parandas Bobby. "Ja teda pole keegi mürgitada katsunud."
"Võibolla on seda juba proovitud ja katse on luhta läinud... Pea! Mind hämmastab üks asi."
"Mis nimelt?"
"Töökoht, mida sulle pakuti. Ma pole eales kuulnud välismaa firmast, kes tahaks tööle võtta tundmatuid erru lastud mereväeohvitsere. Sest siis polnud sa ju B.M.J-i tarvis veel küps! Aga jätkem naljad, Bobby. Minu meelest on kurjategija - või kurjategijad - arvamusel, et sa midagi nägid. Sellepärast püüdsid nad sinust esialgu sel teel vabaneda, et pakkusid töökohta teisel pool maakera, ning kui see läbi ei läinud, siis katsusid sind päriselt teelt koristada."
"Kas abinõu pole liiga drastiline? Pealegi hulljulge ettevõtmine."
"Päh! Mõrvarile ei lähe see põrmugi korda! Kes on kord juba mõrvanud, sellel pole järgmisega enam raskusi. Iva on selles, kuidas teada saada, mida sa tema arvates näha võisid." Frankie tõusis. "Pean nüüd minema, Bobby. Kas tulen homme jälle?"
"Jaa, palun, palun! Talitaja jutt on nii trööstitult üksluine. Muide, sa naasid Londonist üsna kähku, Frankie."
"Niipea kui su äpardusest kuulsin, tõttasin koju. On põnev, kui sul on romantiliselt mürgitatud sõber."
"Morfium ja romantika?" torkas Bobby kahtlevalt.
"Homseni! Kas tohin sulle nüüd ühe suudluse kinkida?"
"Mul pole nakkushaigus."
"Noh, siis täidan oma kohustuse patsiendi vastu jäägitult." Ta suudles noormeest kergelt põsele.
Pisut hiljem tuli õde Bobby pärastlõunateega.
"Olen leedi Frances Derwenti sageli autoga sõitmas näinud, kuid päris lähedalt nägin teda täna esimest korda," vadistas ta. "Esinduslik! Pealaest jalatallani aristokraat, kuid mitte raasugi kõrk. Eks ju?"
"Ei ole," vastas Bobby.
"Teate, mida ma äsja köögis ütlesin? Leedi Frances on täpipealt samasugune nagu teie ja mina. Jumala tõsi."
Patsient leidis, et see pole üldsegi tõsi, aga pidas oma arvamuse enda teada. Vaikimisest solvununa lahkus õde haigetoast.
Pikkamisi rüüpas Bobby oma teed. Siis kaalus ta Frankie hämmastava teooria võimalusi, heitis need lõpuks kõrvale ning otsis mõnd muud meelelahutust. Tema pilk langes liiliavaasile. Kui kena Frankiest talle sületäis lilli tuua, aga poleks paha olnud, kui ta oma andamit oleks paari detektiivromaaniga täiendanud. Praegu polnud muud lektüüri kui "Marchbolti Nädalaleht".
Haigutades lõi ta lehe lahti. Hetk hiljem helistas ta padja all olevat kella sellise ägedusega, et põetaja kohe sisse tõttas.
"Jumal hoidku, mister Jones! Kas tunnete ennast halvasti?"
"Helistage lossi," hüüdis Bobby, "ja öelge, et leedi Frances peab mind jalamaid külastama."
"Aga, mister Jones," oli põetaja jahmunud. "Sellist kutset on võimatu edastada."
"Võimatu? Kui ma sellest neetud voodist tõusta võiksin, siis alles näeksite! Teil on arstilt korraldus minu eest igati hoolitseda. Tehke kähku, õde!"
"Vaevalt on leedi Frances lossis tagasi."
"Lollus! Te ei tunne teda!"
"Igatahes pole ta veel jõudnud teed juua."
"Mu armas, kõik teie ettekäänded on alpus. Tehke mis kästud. Teatage leedi Francesele, et ta tuleks otsekohe, sest mul on talle midagi tähtsat öelda."
Õde läks vastumeelselt. Sealjuures võttis ta endale vabaduse anda Bobby teatele teine värving.
Kui see leedi Francesele liiga palju tüli ei tee, paluvat mr. Jones teda veel kord enda juurde tulla, sest tal olevat midagi öelda. Aga mõistagi ärgu leedi Frances end segada lasku.
Leedi vastas lühidalt ja selgelt, et ta hakkab minuti pärast sõitma.
"Võite kindlad olla," peksis põetaja oma kolleegidele keelt, et ta on mister Jonesisse armunud.
Frankie põles uudishimust.
"Mida see ahastushüüd tähendab?" küsis ta juba lävelt.
Bobby istus voodis. Tema põskedel õhetasid laigud. Ta vehkis ägedalt "Marchbolti Nädalalehega".
"Frankie, kas see ongi pilt, mida sa vastikuks lõustaks nimetasid?"
Ta osutas hägusele reproduktsioonile ajalehes. Selle all oli seletus: "Pilt, mis leiti surnu taskust ja mille abil ta identifitseeriti - mrs. Amelia Cayman, ohvri õde."
"Muidugi. Ja miks sa selle pärast arust ära oled?"
"Miks?!" Bobby tasandas häält. "Frankie, see pole see foto, mille ma Alex Pritchardi taskusse tagasi pistsin!"
Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa.
"Järelikult..." alustas Frankie.
"Tal kas oli kaks pilti..."
"Mis pole tõenäoline..."
"Või siis..."
Paus.
"Kuidas oli tolle võõra nimi?"
"Bassington-ffrench," vastas Bobby Jones.

VIII

Polnud kuigi lihtne muutunud olukorraga kohaneda.
"Ainult tema võis see olla," ütles Bobby lõpuks sügava ohkega. "Ainult temal oli võimalus."
"Kui oletada, et Pritchardi taskus oli kaks pilti, siis mitte."
"Me ju leppisime kokku, et see on ebatõenäoline, mu armas. Kui olnuks kaks pilti, oleks mõlemaid kasutatud, et surnu isikut kindlaks teha."
"Seda saab hõlpsalt teada, kui politseist järele pärida. Esialgu oletagem, et Pritchardil oli kaasas ainult too pilt, mille sa kogemata tema taskust välja tõmbasid ja taas tagasi panid. Kui see pilt politsei saabudes puudus, siis ei saanud keegi peale Bassington-ffrenchi teda ära vahetada. Mis inimene ta oli?"
Bobby kortsutas laupa.
"Ütleksin, et ebamäärane tüüp. Meeldiva häälega. Džentelmen ja puha. Ausalt öeldes ei pannud teda eriti tähele. Ta mainis, et olevat siia tulnud ühe maja pärast, mida ta osta tahtvat."
"Seda saab kindlaks teha. Wheeles & Owen on Marchboltis ainukesed majamaaklerid."
Äkki läbis Frankiet värin.
"Bobby, oled sa sellele mõelnud: kui Pritchard tõesti alla tõugati, siis tegi seda Bassington-ffrench."
"Jah. Ehkki kujutan mõrvarit teisiti ette. Ent me ei saa veel kindlad olla, et ta alla tõugati.
"Mina olen kindel."
"Seda oled sa kogu aeg olnud."
"Vale, mu poiss. Varem ma üksnes sisendasin seda endale, sest see tegi asja põnevamaks. Nüüd aga on see enam-vähem tõestatud. Kui tegu on mõrvaga, sobib kõik muu juurdekuuluv. Sinu ootamatu ilmumine tõmbas mõrvari plaanidele kriipsu peale. See, et sa foto leidsid, tõi kaasa vajaduse sind teise ilma saata."
"Pea, sinu teoorias on auk."
"Kuidas nii? Sina oled ainus, kes pilti nägi. Niipea kui Bassington-ffrench oli üksi laiba juurde jäänud, vahetas ta selle foto, mida sina nägid, teise vastu välja."
Bobby raputas pead.
"Ei, sinu seletus lonkab. Oletagem, et foto oli niivõrd tähtis, et mind tuli siit ilmast koristada. Kõlab küll absurdselt, kuid see võimalus jääb. Ilus! Siis aga pidanuks seda kohe tehtama. Et ma Londonisse sõitsin ja et "Marchbolti Tetaja" või mõni muu ajaleht, kus pilt sees oli, mulle pihku ei sattunud, oli puhas juhus. Keegi ei võinud sellega arvestada. Hoopis suurem oli tõenäosus, et ma otsekohe teatan: see pole see foto, mida ma surnu taskus nägin. Miks nad minu eluküünla kustutamisega viivitasid, kuni ametlik koolnuvaatlus läbi oli ja mis läks nii libedalt, kui mõrvar üldse soovida võis?"
"Hmm... Seda peab kaaluma," tunnistas Frankie.
"Edasi. Võiksin peaaegu vanduda, et Bassington-ffrench polnud seal, kui ma pildi tagasi surnu taskusse pistsin. Ta tuli mõni minut hiljem."
"Ta võis sind kogu see aeg ülevalt jälgida."
"Vaevalt, Frankie. On ainult üks koht, kust on võimalik täpselt näha paika, kus Pritchard lamas. Kõikjal mujal ulatub kalju mõhnjalt ette ja mõned meetrid allpool tõmbub tagasi, nii et allavaade on suletud. Pealegi kuulsin tema tulekut. Sammud kajasid vastu. Ta võis läheduses viibida, kuid mingil juhul ei saanud ta ülevalt piiluda."
"Niisiis sinu arvates ta ei tea, et sa pilti nägid?"
"Olen selles veendunud."
"Bobby, siis peab selle taga midagi muud olema. Midagi, mille nad alles pärast kohtuistungit avastasid. Aga miks ma õieti ütlen nemad?"
"Miks mitte? Lõpuks paistavad ju Caymanid tema kaasosalised olevat. Tõenäoliselt bande. Mulle meeldivad banded."
"Sellega tõestad oma halba maitset," vastas Frankie. "Üksipäini toime pandud mõrv on palju rohkem väärt."
"Kas tõesti?"
"Mida Pritchard enne surma ütles? Naljakas küsimus, mida sa tookord golfiväljakul mainisid?"
""Miks nad ei kutsunud Evansit?""
"Ahjaa! Aga kui selles ongi asja tuum..."
"Naeruväärne, Frankie!"
"Tundub küll. Aga see võib siiski tähtis olla. Bobby, ma olen selles koguni kindel... Ah, olen ma alles lollpea! Sa ju ei öelnud Caymanitele toda lauset."
"Siiski," tunnistas Bobby ebalevalt. "Kirju tasin neile samal õhtul."
"Ja mis siis juhtus?"
"Leo Cayman kirjutas vastu, tänas väga viisakalt ning oli minuga päri, et lause oli tähtsusetu."
"Niinii. Ja kaks päeva hiljem said sa ahvatleva ettepaneku tööks Lõuna-Ameerikas?"
"Just nii."
"Mida sa siis veel tahad, pimeloom! Kõigepealt proovivad nad osavat malekäiku. See ei toimi. Siis jälgivad nad sinu käitu mist ja tabavad soodsa võimaluse, et sinu õllepudelisse korralik annus morfiumi soku tada. "
"Siis on ka Caymanid vandenõu osalised?"
"Loomulikult."
"Nojah," juurdles Bobby, "kui sinu teooria õige on, peavad nad paratamatult ühes pundis olema. Siis toimunuks kõik järgmise skeemi järgi. Ohver X lükati kaljuservalt alla, arvatavasti tegi seda Bf. Mingil põhjusel on tähtis, et X tõetruult identifitseeritaks, sellepärast pistetakse tema taskusse mrs. Caymani pilt ning kauni tundmatu oma varastatakse. Kes see noor daam küll olla võis, Frankie?"
"Suvatse jätkata!"
"Mrs. Cayman ootab foto avaldamist, et siis esineda murest murtud õena ja X-i kui oma kaugetelt randadelt kojupöördunud venda identifitseerida."
"Sa ometi ei usu, et see mees tema vend oli?"
"Ei tule pähegi. Tead, see hämmastas mind kogu aeg: Caymanid erinesid surnud mehest täiesti."
"Ning siis, kui Caymanite meelest läheb kõik nagu nööri mööda, tuled sina ja pöörad asjad pea peale," muigas leedi Frances rahulolevalt.
""Miks nad ei kutsunud Evansit?"" kordas Bobby mõtlikult. "Frankie, ära pane pahaks, aga see kõik on täiesti arusaamatu!"
"Muidugi. Sest sa ei tea. See on nagu ristsõnade koostamine. Kirjutad võtmesõna ja kujutled, et see on pööraselt lihtne ja et teised lahendavad selle üks-kaks-kolm. Ning siis märkad, et teistel see sugugi nii hõlpsalt ei lähe. "Miks nad ei kutsunud Evansit?" pidi neile olema kaalukas küsimus ning nad ei kujutlenud, et see sinule üldse midagi ei tähenda.
"Lollide lollid!"
"Jah ja ei. Arvatavasti nad mõtlesid, et Pritchard ütles midagi veel, ning see võiks sulle parajal hetkel meelde tulla. "Sellepärast peab ta kaduma!" oli nende deviis."
"Aga miks mitte teist õnnetusjuhtumit lavastada?"
"See oleks tobe olnud, Bobby. Kaks õnnetust ühe nädala kestel! Võibolla oleks seost haistetud ja hakatud ka esimest põhjalikumalt uurima. Mina leian, et nende meetod on rafineeritud lihtsus."
"Raskesti kättesaadavast morfiumist hoolimata?"
"Oo Bobby," kukkus Frankie juubeldama. "Sellel, kes seda tegi, pidi olema võimalus iga kell morfiumi hankida."
"Arst, õde või apteeker," pakkus patsient.
"Pean silmas illegaalselt hangitud uimasteid.
"Ei maksa liialt erinevaid kuritegusid omavahel siduda, Frankie."
Äkki puhkes Bobby naerma.
"Mis sind nii lõbustab?"
"Vingerpuss, mille ma neile mängisin. Milline pillamine - morfiumist piisanuks viie või kuue inimese tapmiseks, ja mina laman lustlikult ja reipalt oma voodis!"
"Need on väikesed nükked, nagu elu vahel teha armastab."
"Targasti öeldud, noor daam. Ja mis me nüüd kõigepealt teeme?"
"Kõiksugu asju. Selgitame välja, kas surnu taskus oli üks foto või oli neid kaks. Edasi uurime Bassington-ffrenchi ja tema majaostu."
"See on küll väljaspool igasugust kahtlust."
"Miks?"
"Mõtle pisut, Frankie. Bassington-ffrench peab laitmatu olema. Tal peab oma siinviibimise kohta usutav põhjus olema. Mitte mingil juhul ei tohi ta lubada, et mainitaks "müstilist võõrast õnnetuspaiga lähedal". Ei, ma usun, tema õige nimi on tõesti Bassington-ffrench ja tal on ühiskondlik positsioon, mis kelleski umbusaldust ei ärata."
"Bobby, sinu järeldused võiksid kriminalistile au teha!" kiitis Frankie. "Sul on õigus, kindlasti pole mingit sidet Bassington-ffrenchi ja Alex Pritchardi vahel. Kui me vaid teaksime surnu tõelist nime..."
"Siis oleks asi teine."
"Järelikult oli tähtis, et laipa ära ei tuntaks - sellest ka Caymanite maskeerimismanööver. Nad võtsid enda peale suure riski."
"Sa unustad, et mrs. Cayman identifitseeris ta nii kiiresti, kui see inimvõimuses on. Kui mehe pildid oleksid hiljem ajalehtedesse sattunud - sa ju tead, kui hämused need enamasti on -, siis ehk oleks mõnigi siin või seal öelnud: kummaline, kui väga too Pritchard, kes Walesi rannikul surma sai, mister Z-iga sarnaneb."
"Sellega pole midagi peale hakata," märkis leedi Frances nutikalt. "Mister Z peab olema mees, kelle puudumist keegi ei märka. Ma mõtlen, tal polnud perekonda - naist või lähedasi sugulasi, kes otsekohe politseisse jookseksid ja kadumajäämisest ette kannaksid."
"Nüüd on minu kord sulle kiitust avaldada, Frankie."
"Me teeme oivalisi järeldusi. Kui see kõik vaid läbinisti valeks ei osutuks..."
"Mullegi näib, et me pole asja kergemeelselt võtnud. Ent ka puhas ebatõenäosus jääb püsima."
Frankie heitis ebatõenäosuse üheainsa käeviipega kõrvale.
"Bobby, meil on praegu kolm ründamisvõimalust," seletas ta. "Esimene on seotud sinu isikuga. Sinu elu kallale on nad kord juba kippunud, arvatavasti teevad nad seda uuesti. Seepärast tahaksin sind peibutisena kasutada."
"Ei, tänan, Frankie," tõrjus haige. "Seekord pääsesin terve nahaga. Kes teab, kas mu nahk vastu peab, kui nad järgmisel korral mõne rängema relva haaravad. Peibutusmõte heida heaga kõrvale."
"Säärast vastust ma kartsin," ütles Frankie nukralt. "Tänapäeva noormehed on trööstitult degenereerunud. Igatahes väidab seda isa. Ohtlikud seiklused neid ei võlu. Igavene häda."
"Häda jah," kinnitas Bobby. Kuid ta ütles seda vankumatu kindlusega. "Ja missugune on sinu teine sõjaplaan?"
"Kasutada lähtepunktina lauset "Miks nad ei kutsunud Evansit?". Arvatavasti tuli ohver siia, et kedagi Evansit külastada. Kui me ta üles leiaksime..."
"Kui palju Evanseid võiks sinu arvates Marchboltis olla?" pistis Bobby vahele.
"Paarsada kindlasti. Peame igaühte eraldi küsitlema."
"Mida sa neilt küsida tahad?"
"Jah, see punkt on mäda..."
"Ei, Frankie," arvas haige. "Peame enne rohkem teada saama. Siis ehk võime seda liini pidi edasi minna. Ja number kolm?"
"Too Bassington-ffrench. Siinkohal on meil midagi käegakatsutavat. Bassington-ffrench pole mingi massinimi. Küsin isalt, ta teab kõiki noid krahvkonnanimesid ja nende harusid. Midagi peame ometi tegema."
"Loomulikult. Arvad, et lasen endale kaheksa graani morfiumi sisse pumbata, ilma et pärast sõrmegi liigutaksin?"
"Braavo, Bobby. Sul on õige võitlusvaim."
"Ka häbistav maoloputus tuleb tasa teha."
"Aitab!" keelas Frankie.
Kaeblikult vangutas patsient pead.
"Oh, Frankie, sinus pole tõesti ehtnaiselikku kaastunnet..."

IX

Frankie ei kaotanud aega. Juba samal õhtul hakkas ta pinda sondeerima.
"Isa, kas sa tunned mõnda Bassington-ffrenchi?"
"Lord Marchington, kes parajasti poliitikaartiklit luges, torises, et need sõgedad rahvuskonverentsid võtvat üksnes aega ja raha.
Frankie ootas, kuni kõnealune artikkel ja mõned teised peale selle loetud olid.
"Bassington-ffrench," kordas ta siis.
"Mis nendega lahti on?"
Frankie ei teadnud. Seevastu teadis ta, et isale meeldib vaielda, ning seepärast püstitas ta kiiresti hüpoteesi.
"Perekond Yorkshire'ist, eks ju?"
"Rumalus. Hoopis Hampshire'ist. Olemas on veel Shorpshire'i haru ja loomulikult ka Iiri oma. Kust sinu sõbrad on?"
"Ma täpselt ei tea," ütles Frankie, võttes meelsasti omaks sõpruse tundmatute inimestega.
"Sa ei tea? Kuidas seda mõista?"
"Oh, isa, tänapäeval hulguvad inimesed meelsasti ühest paigast teise. Kuidas ma peaksin teadma, kus nad elavad?"
"Jah, hulguvad, see on tõsi. Minu noorusajal esitati paar vastavat küsimust ja kohe olid sugulussidemed selged. Tollal oli vastav teatmik."
"Kui mõttekas!" oli Frankie vaimustatud. "Tänapäeval pole sääraste genealoogilis-geograafiliste uuringute tarvis aega."
"Jah. Tänapäeval pole teil muuks aega, kui noid mürgiseid kokteile juua."
Lord Marchington tõi kuuldavale ägeda valukarjatuse, kui ta oma podagrahaiget jalga liigutas - kättemaks vana portveini liigse tarvitamise eest.
"Kas nad on jõukad?"
"Bassington-ffrenchid? Ei oska öelda. Shorpshire'i omad on usutavasti üsna palju raha kaotanud. Pärandusmaksud ja muu. Üks Hampshire'i omadest abiellus Ameerika miljonäri tütrega."
"Ah nii. Mingi Bassington-ffrench käis hiljuti siin. Tahtis endale maja osta."
"Nonoh? Mis ta Marchboltis majaga peale hakkab?"
"Seda tahaksin minagi teada," mõtles leedi Frances.

Järgmisel päeval jalutas ta maja- ja varavahendusbüroosse. Ta kinkis mr. Owenile, kes teda vastu võttis, võluva naeratuse, ning istus pakutud tugitooli.
"Millega oleme ära teeninud au, et meid külastate, leedi Frances? Millist teenust saame osutada? Ega te ometi lossi maha müüa taha? Hahahaa!" naeris mr. Owen oma nalja üle.
"Meelsasti, kui vaid tohiksin," vastas noor daam. "Ma ei hooli lossidest. Ent seekord tulin teise asja pärast. Arvan, et hiljuti käis teie juures üks mu sõpru, mister Bassington-ffrench. Tegemist pidi olema majaostuga."
"Täiesti õige. Kaks väikest f-i, nagu mulle meenub."
"Jah."
"Ta tundis huvi mitme väiksema krundi vastu. Et ta aga juba järgmisel päeval tagasi Londonisse pidi sõitma, sai ta üksnes väheseid asjaomaseid maju silmitseda. Kui ma temast õigesti aru sain, polnud tal asjaga kiiret. Pärast tema ärasõitu oleme saanud kaks uut sobivat objekti, millest ma talle teatasin. Kahjuks pole vastust tulnud."
"Kas kirjutasite talle Londonisse või... tema mõisasse?"
"Üks hetk, leedi Frances." Ta kutsus noorukese ametniku. "Frank, palun mister Bassington-ffrenchi aadress."
"Roger Bassington-ffrench, Esq. Merroway Court, Staverley, Hants," vuristas noormees innukalt.
"Oh, siis polnud ta minu tuttavaid," poetas Frankie. "Arvatavasti mõni onupoeg. Mulle paistiski imelik, et ta siin käies mind üles ei otsinud."
"Täiesti mõistetav," noogutas mr. Owen.
"Kas ta käis siin kolmapäevasel päeval?"
"Täiesti õige, leedi Frances. Pisut enne poolt seitset. Pool seitse me paneme ukse kinni. Mul on see sellepärast meeles, et tollel päeval juhtus traagiline õnnetus. Mister Bassington-ffrench oli koguni politsei tulekuni laiba juures valvanud. Ta oli üsna löödud, kui siia tuli. Vapustav tragöödia, põhjustatud ainuüksi linnavalitsuse lohakusest. Noh, nad on kõvasti sarjata saanud. Tegelikult ime, et selles ohtlikus kohas pole rohkem õnnetusi olnud."
Frankie lahkus, jättes mr. Oweni üsna mõtlikku meeleollu. Nagu Bobby ennustanud oli, paistis mr. Bassington-ffrenchi tegevus kristallpuhas olevat. Ta kuulus Hampshire'i harusse, oli maaklerile oma õige aadressi andnud ning ühtlasi oma osa draamas maininud. Võimalik, et mr. Bassington-ffrench oli tõepoolest süütu.
"Ei," ütles Frankie pärast pikka kõhklust. "Mees, kes endale krunti osta tahab, oleks kas varem siia saabunud, või ta oleks järgmist päeva ümbrusega tutvumiseks kasutanud. Ükski normaalne inimene ei otsi õhtul kell pool seitse üles majamaaklerit, et järgmisel hommikul varavalges tagasi Londonisse sõita. Milleks siis üldse siia sõita? Miks mitte lihtsalt kirjutada?"
Järgmine käik oli politseisse.
Inspektor Williams oli vana tuttav, kes võis sellega kiidelda, et oli kord kinni nabinud Frankie ehetega põgenenud toatüdruku.
"Tere päevast, inspektor."
"Tere, leedi Frances. Loodetavasti pole jälle tegu vargusega?"
"Ei ole. Aga usun, et panen varsti ise pangaröövi toime, sest virelen kogu aeg rahapuuduses. Täna tulin teie juurde uudishimust, inspektor. Öelge, palun, too mees, kes kaljult alla kukkus, tema nimi oli PrPitchard või midagi seesugust..."
"Täiesti õige. Pritchard."
"Kas tal oli kaasas ainult üks foto? Keegi tahtis mulle selgeks teha, et neid olevat olnud kolm."
"Üks, leedi Frances. Ainult üks. Tema õe foto, kes ta hiljem ära tundis."
"Kuidas saab siis kolmest rääkida!"
"Oh, reporteritele meeldib asju üle paisutada. Mõned võtavad andmeid laest."
"Seda küll. Liiguvad õudsed kuuldused." Frankie vakatas viivuks ning laskis siis oma fantaasial lennata. "Kuulsin, et ta taskud olnud pungil bolševistlikku propagandamaterjali. Teine versioon kõlab, et tal olnud suur tuutu kokaiini, ning kolmas, et pakk võltsitud pangatähti. Kas siin miski klapib, inspektor?" küsis ta vagatsevalt.
"Ei. Taskud olid lausa tühjad. Monogrammita taskurätik, pisut peenraha, sigaretipakk ja paar paberraha - lahtiselt, mitte kotis. Pildita oleks tema isiku kindlakstegemine kõva pähkel olnud. Õnnelik kokkusattumus, peab nentima."
"Jah, tõesti," ütles Frankie, kuigi ta tänu oma isiklikele teadmistele pidas seda väidet täiesti ebaõigeks. "Käisin eile mister Jonesi, meie pastori poega külastamas," vahetas ta teemat. "Uskumatu lugu!"
"Jah, midagi seesugust pole siin veel juhtunud. Mürgitatakse kõigi poolt armastatud noorhärra! Ümbruskonnas luusib ringi igasugu kahtlasi tüüpe. Siiski pole ma kunagi kuulnud mõrvahimulisest hullust, kes oma haiglasi himusid sel viisil rahuldaks."
"Kas on juba mingeid pidepunkte?" Frankie kummardus ettepoole. "Inspektor, te ei aimagi, kui huvitav on seda kõike esmaallikast teada saada!"
Inspektor Williams läks rõõmust puhevile. Kaugeltki iga päev ei pakkunud mõnu mõne lordi tütrega sõbralikult vestelda.
"Sündmuspaiga lähedal olevat nähtud tumesinist limusiini "Talbot"," seletas ta vastutulelikult. "Tumesinine limusiin, number GG 82 82, mis sõitis St. Botolphi suunas."
"Ja teie arvamus?"
"GG 82 82 on St. Botolphi piiskopi auto number, leedi Frances."
Hetkeks mängis Frankie mõttega verejanulisest piiskopist, kes oma ohvreid pastoripoegade hulgast otsib. Ohates loobus ta sellest oletusest.
"Piiskoppi te ju ometi ei kahtlusta, inspektor?"
"Oleme kindlaks teinud, et kõnealusel pärastlõunal ei lahkunud tema auto üldse garaažist."
"Järelikult kasutati valenumbrit?"
"Jah. Aga küll me selle varsti välja selgitame."
"Selles olen veendunud," meelitas Frankie ning tõusis, et lahkuda.
Tagasi lossi jõudnud, tõi ta raamatukogu kirjutuslaualt Marchbolti aadressraamatu ja võttis oma tuppa kaasa. Seal hakkas ta usinalt lehitsema.
Tulemus oli masendav. Marchboltis oli 382 Evansit...
"Neetud!" Pärast seda ebadaamilikku väljendit hakkas Frankie tulevikuplaane kavandama.

X

Nädal hiljem saabus Bobby Jones Londonisse Badgeri garaaži. Frankielt oli ta saanud mitmeid mõistatuslikke teateid, mis olid kiiruga ja seetõttu arusaamatult paberile kritseldatud, nii et sisu tuli lausa mõistatada. Vähemalt nii palju Bobby taipas, et Frankie oli mingi plaani kavandanud ja et tema, Bobby, ei tohi midagi ette võtta enne, kui kuuleb Frankielt endalt täpsemalt. Bobbyl polnukski aega midagi ette võtta: õnnetu Badger oli järjekordselt pigis ning Bobby nägi ausameelselt vaeva, et sõpra päästa.
Tööpingest hoolimata oli ta kogu aeg valvel. Kaheksa graani morfiumi oli teinud ta söögi ja joogi suhtes umbusklikuks ning sundinud kaasas kandma oma armeerevolvrit.
Just siis, kui läbielatu hakkas talle luupainena paistma, peatus garaaži ukse ees Frankie "Bentley". Õline ülder seljas, läks Bobby vastu. Frankie istus rooli taga, tema kõrval lösutas üpris tõsise ilmega noorhärra.
"Päevast, Bobby. Kuidas käsi käib? Kas tohin esitleda: George Arbuthnot. Ta on arst ja meil läheb teda vaja."
Bobby tervitas Frankie saatjat üsna jahedalt.
"Oled sa veendunud, et me arsti vajame?" uuris ta. "Sa näed vaime."
"Vajan teda oma plaani teokstegemisel," seletas Frankie. "Ons siin mõni nurgake, kus saaksime segamatult rääkida?"
Bobby vaatas kohmetult ringi.
"Minu... magamistuba ehk."
"Oivaline!"
Frankie ja George Arbuthnot tulid autost välja ning sisenesid Bobby järel piki välistreppi pisikesse tuppa. Ainuke tool oli siinse elaniku rõivahunniku all.
"Istume voodile," soovitas noor daam ja võttis platsi. George Arbuthnot järgis tema eeskuju, mille peale voodi ägades protesteeris. "Bobby, me vajame autot. Üks teie omadest kõlbab küll."
"Kuidas, palun? Sa tahad meilt autot osta?"
"Jah."
"See on sinust tõesti kena, Frankie," vastas Bobby tulvil tänulikkust. "Aga sa ei peaks seda tegema. Ka sõprusel on piirid."
"Armas poisu, sa said minust valesti aru. Vajan tõepoolest autot."
"Aga "Bentley"?"
""Bentley" ei kõlba."
"Sa oled hull, Frankie."
"Mitte üks tips. "Bentley" ei kõlba selleks, mida ma kavatsen."
"Ja mida sa siis kavatsed?"
"Auto lömmi sõita."
Bobby ohkas, pannes käed meelekohtadele. "Kas mina olen hull, või oled sina..."
Nüüd tegi George Arbuthnot esimest korda suu lahti. Tal oli sügav meloodiline hääl.
"Ta arvab, et teda ootab ees autoõnnetus," sõnas ta.
"Kust ta seda teab?" küsis Bobby.
"Vanapoiss, kuula mind nüüd ära," võttis Frankie taas sõna. "Olen Bassington-ffrenchi jälil."
"Vaata aga, vaata!"
"Ta elab Merroway Courtis, Hampshire'is, Staverley küla lähedal. Merroway Court kuulub meie Bassington-ffrenchi vennale ning ta elab seal oma venna ja tolle naise juures."
"Kelle naise juures?"
"Venna naise, loomulikult. Aga asi pole selles. Oluline on, kuidas sina või mina või meie mõlemad ennast sinna majja saaksime sokutada. Ma olen seal juba maastikuluurel käinud. Staverley on kõigest küla. Võõrad, kes seal oma telgid üles löövad, äratavad mitme miili taha tähelepanu. Järelikult see ei lähe. Läheb järgmine. Leedi Frances Derwent, kes juhib oma autot pigem hulljulgelt kui hästi, vuhiseb sellega vastu Merroway Courti pargi müüri. Autost jääb järele plekihunnik, leedi Francese vigastused on tühised. Vapustus ja närvišokk. Aga transportida teda siiski ei tohi, ja nii kantakse ta majja."
"Kes seda ütleb?"
"George. Näed nüüd, kus meil teda vaja läheb. Me ei tohi riskida, et mõni võõras arst teatab, nagu poleks mul midagi viga. Või et mõni teenistusvarmas kodanik mu jõuetu keha üles korjab ja kohalikku haiglasse viib. Järelikult saab pilt olema järgmine. George sõidab autoga - hea oleks, Bobby, kui sa müüksid meile veel ühe, - sealt juhtumisi mööda, peatub, kui ta mind ja mu auto riismeid näeb, tuleb välja ja võtab juhtimise enda kätte. "Kõik eemale!" hüüab ta. Loomulikult juhul, kui seal üldse kedagi on. Ja edasi: "Ma olen arst. Kandkem ta tollesse majja. Kuidas selle koha nimi on? Merroway Court? Hästi! Pean kannatanu põhjalikult läbi vaatama." Siis tassitakse mind Bassington-ffrenchide ohtrate kaastundeavalduste või kibeda vastuseisu saatel esimesse ettejuhtuvasse vabasse ruumi. George vaatab mu läbi ja ütleb diagnoosi: "Õnnekombel on ta kergemalt pääsenud, kui ma kartsin. Luud-kondid on terved; sellest hoolimata on karta ajuvapustust. Hädavajalik on kaks või kolm päeva täielikku rahu." Pärast neid arstlikke korraldusi sõidab George ära ning mul jääb üle end kodakondsete silmis võimalikult armastusväärseks teha."
"Ja millal mina välja ilmun?"
"Ei ilmugi."
"Ma palun sind, Frankie..."
"Mu armas poisu, suvatse meenutada, et Bassington-ffrench tunneb sind. Mind ta aga ei tunne. Peale selle võidab minu isik tohutult selle läbi, et põlvnen aadlisoost. Poleks eales uskunud, et see kunagi kasuks võiks tulla. Jah, Bobby, ma pole mõni ringiluusiv noor naisolevus, kes end salapärasel eesmärgil majja sokutada kavatseb - ma olen lord Marchingtoni tütar ning seetõttu ülimalt auväärne isik. Ning George on tõepoolest arst, nii et ka selles punktis ei saa kahtlust olla."
"Siin pole midagi laita. Ainult..."
"Minu plaan on ära teeninud ülima tunnustuse," kiitles Frankie.
"Muidugi, muidugi. Aga kas mina pean täiesti tegevusetult istuma?"
Bobby Jones tundis, et talle on ülekohut tehtud - nagu koer, kellelt on kont ootamatult ära võetud. See kuritöö puudutas ju ennekõike teda!
"Tegevuseta istuma?" kordas Frankie. "Hoopiski mitte, mu armas! Sa kasvatad endale vurrud."
"Misasja?!"
"Just nimelt. Kui kaua see võtab?"
"Arvatavasti kaks või kolm kuud."
"Halastus! Nii kaua! Kas seda kuidagi kiirendada ei saa?"
"Ei saa. Miks ma ei võiks võltsvurre kasutada?"
"Sellepärast, et võltsituid kindlasti märgataks. Need kas nihkuvad paigast või kukuvad eest ära või haisevad liimi järele. Aga oota! Minu teada on viimasel ajal leitud meetod, millega juus juukse külge kinnitatakse. Niisugused vurrud peaksid päris ehtsad välja nägema. Mõne teatri parukameister peaks seda oskama."
"Ta arvaks, et tahan seadusest mööda hiilida."
"Arvaku mida tahes."
"Ja kui mul on vurrud, mis siis edasi saab?"
"Siis kaunistad ennast autojuhilivreega ja tood "Bentley" Staverleysse."
Bobby nägu lõi särama.
"Minu kaalutlus on järgmine," hakkas Frankie seletama. "Autojuhile ei pöörata kuigivõrd tähelepanu. Pealegi nägi Bassington-ffrench sind kõigest paari minuti vältel, ning probleem, kas tal õnnestub fotot õigel ajal ära vahetada, pidi teda rohkem hõivama kui sinu nägu. Talle polnud sa rohkemat kui golfi mängiv nolk. Ta ei istunud sinuga silmitsi ega usutlenud sind, nagu seda tegid Caymanid. Võin kihla vedada, et autojuhilivree tõttu ei tunneks Bassington-ffrench sind ka vurrudeta ära. Aga vurrudega on asi muidugi kindlam. Noh, kuidas mu plaan sulle meeldib?"
"Oivaliselt, Frankie."
"See rõõmustab mind. Niisiis autoostu juurde... Oh õnnetust, usun, et George istus su voodi katki!"
"Pole viga," oli Bobby külalislahke. "See oligi üsna vilets."
Nad läksid taas trepist alla. Garaažis tervitas neid närvilise olekuga noormees, kes tõi kuuldavale ebamäärase "hau-hau-hau". Tema välimust kahjustas veidike asjaolu, et lõug oli kummaliselt taandunud ja silmad ilmutasid vastumeelsust ühte suunda vaadata.
"Badger, kas sa Frankiet mäletad?"
Badger muidugi ei mäletanud, kuid vastas armastusväärse "hau-hau-hauga".
"Viimati kui ma teid nägin, olite peadpidi mudas ja me pidime teid jalgupidi välja tirima," meenutas Frankie.
"Kas tõesti... Oo... See p-p-pidi W-w-walesis olema."
"Jah, see oli tõesti Walesis."
"Olen alati v-v-vilets r-r-ratsutaja olnud."
"Frankie tahaks autot osta," viis Bobby jutu äriteemale.
"Kahte autot," parandas Frankie. "Ka George'il on ühte vaja, sest tema enda oma on paranduses."
"Me võime talle üürida," tegi Bobby kangelasliku ettepaneku.
"V-v-vaadake meie v-v-varud üle," sekkus kompanjon.
Frankie laskis end jalamaid sarlakpunase ja õunrohelise läikest pimestada. "Nad näevad väga uljad ja elegantsed välja!" hüüdis ta meeldivalt üllatatuna.
"Välimus petab," ütles Bobby kuivalt, teenides sellega partneri etteheitva pilgu.
"Siin on ülimalt o-o-odav "Chrysler"," soovitas Badger. Ent ausameelne Bobby heitis selle pakkumise kõrvale.
"Bagder, auto, mille Frankie ostab, peab suutma sõita vähemalt kuuekümne kilomeetri kaugusele. See "Standard" kah küll vaagub hinge, aga siiski arvan, et ta viib sind Staverleysse, Frankie. Too "Essex" on sinu plaani jaoks liiga hea."
"Olgu, võtan "Standardi"."
Badger Beadson kutsus sõbra kõrvale. "M-m-mis sa h-h-hinnast arvad? Ma ei tahaks su sõbratari paljaks röövida. K-k-kümme naela?"
"Kümne naelaga olen täiesti nõus," sekkus Frankie. "Maksan kohe ära."
"E-e-esimest korda näen aristokraati, kes s-s-sularahas maksab," ütles Badger sügava aukartusega.
Bobby läks külalisi saatma.
"Millal sinu õnnetus aset leiab, Frankie?" päris ta.
"Mida varem, seda parem. Arvatavasti homme pärastlõunal."
"Ole nii kena, Frankie, ja luba mul sellest osa võtta."
"Sa oled lihtsalt talumatu!" pahandas Frankie. "Kuidas sa ennast tundmatuks teed?... Aga oota, mul tuli mõte! Suure nahkmütsi ja kaitseprillidega mootorrattur! Mis sina sellest arvad, George?"
George Arbuthnot tegi teist korda suu lahti.
"All right," ütles ta. Tema hääl kõlas melanhoolselt.

XI

Raske õnnetuse osaliste kokkusaamise kohaks valiti Staverleyst kahe kilomeetri kaugusel olev ristmik, kust Staverley tee Andoveri maanteelt ära keeras.
Kõik kolm jõudsid ilusasti pärale, kuigi Frankie "Standard" iga künka juures ilmseid vanadusnõrkuse märke ilmutas. Kell oli üks.
"Meid ei tohi keegi segada," oli Frankie öelnud. "Vaevalt keegi seda teed kasutab, kuid lantši ajal on kõige kindlam."
Nad sõitsid mööda kõrvalteed veel pool kilomeetrit, enne kui asja algataja võis neile näidata kohta, kus ta õnnetuse ohvriks pidi langema.
"Minu arvates on see parim paik," seletas ta. "Näete, tee viib nöörsirgelt mäest alla ning pöörab siis järsult tolle müüri suunas. Too ongi Merroway Courti pargi müür. Kui laseme auto suure kiirusega mäest alla, tormab ta vältimatult vastu müüri. Toimub kokkupõrge, mille tagajärjel arvatavasti nii müürist kui ka autost jäävad rusud."
"Seda arvan minagi," nõustus Bobby. "Aga üks meist peaks kindluse mõttes valvama, et keegi parasjagu vastassuunast ei tuleks."
"Hästi. George võib oma autoga sinna sõita ja ümber keerata, nagu tahaks ta mäest üles sõita. Kui ta taskurätikuga lehvitab, siis teame, et tee on vaba."
"Frankie, sa oled nii kahvatu," muretses Bobby. "Kas tunned ennast halvasti?"
"Olen õnnetusele vastavalt mingitud, mu armas. Või tahad sa, et mind tervisest õitsvana majja kantaks?"
"Naised on nii ettenägelikud," kiitis Bobby. "Sa näed välja nagu haige ahv."
"Ja sina oled mühakas," vastas lord Marchingtoni tütar. "Lähen ja sean ennast nüüd valmis. Kui George taskurätikuga lehvitab ja mina enda omaga, lased auto veerema, Bobby."
"Saab tehtud. Seisan astmelaual ja roolin, kuni tempo hirmuäratavalt kiireks muutub. Siis hüppan maha."
"Vaata, et sa endale hüpates viga ei tee," hoiatas Frankie.
"Oh ei, olen ettevaatlik. Oleks hirmus, kui fiktiivse asemel ehtne õnnetus aset leiaks."
"Lase käia, George, sõida ära!"
George Arbuthnot noogutas, puges teise autosse ja sõitis pikkamisi mäest alla. Bobby ja Frankie vaatasid talle järele.
"Hoia, et sa mõne mõtlematusega hakkama ei saa," manitses Bobby äkitselt tärganud hirmu mõjul.
"Ära muretse. Ja veel. On vist parem, kui ma otse sinule ei kirjuta, saadan kirjad George'i või oma autojuhi kaudu."
"Kas George'ist saab tulevikus oma ala korüfee?"
"Miks mitte?"
"Säärane sõnaahtrus ei meeldi ühelegi haigele."
"Arvatavasti saab ta sellest aja jooksul üle," ei jäänud Frankie võlgu. "Nii, nüüd on ka minul aeg minna. Lasen teatada, kui ma "Bentleyd" vajan. Nägemiseni, Bobby."
"Nägemiseni, Frankie."
Nad vaatasid hetke teineteisele silma.
George oli oma auto juba ümber keeranud ja sõitis piki müürieendit tagasi. Sekundiks kadus Frankie, et siis taas nähtavale ilmuda, ja lehvitas oma valget taskurätikut. Teine taskurätik lehvis heki kohal. Bobby käivitas auto, astus astmelauale ja tõmbas pidurit. Vana loks hakkas liikuma. Kuid nõlv oli järsk ja kiirus aina kasvas. Lõpuks hüppas Bobby astmelaualt maha. Juhita auto tormas edasi ja tungis märkimisväärse jõuga vastu müüri.
Bobby nägi, kuidas Frankie õnnetuskohale jooksis ja end keset rusuhunnikut heitis. Edasi nägi ta, kuidas George'i auto nurga tagant välja roomas ja õnnetuspaigal peatus. Talle ei meeldinud põrmugi, et ta nüüd tagasi Londonisse pidi minema. Sellegipoolest istus ta kuulekalt oma mootorrattale.

Õnnetuspaigal kulgesid sündmused oma rada.
"Kas peaksin väheke püherdama, et tolmusemaks saada?" küsis leedi Frances Derwent.
"Ei teeks paha. Anna mulle oma kübar!"
George Arbuthnot võttis kübara ja lõi selle mõlki, samal ajal kui Frankie tõi kuuldavale karjatuse.
"Braavo, see oli vapustav," naeris George. "Nüüd lama rahulikult. Arvan, et kuulsin jalgrattakella."
Tõepoolest tuli peaaegu samal hetkel müürinurga tagant nähtavale umbes seitsmeteistkümnene nooruk, jalgratast vändates ja heatujuliselt vilet lastes. Keset meloodiat ta vakatas, hüppas rattalt maha ja nautis võlutult vaatepilti, mis tema silmale avanes.
"Ohoo!" hüüdis ta tunnustavalt. "Kas siin on õnnetus juhtunud?"
"Ei," vastas noor arst sarkastiliselt. "Daam sõitis nimme autoga vastu müüri."
Nooruk, kes seda lihtsat tõde loomulikult irooniana võttis, ütles: "Paha lugu. Kas ta on surnud?"
"Veel ei ole. Ta tuleks kusagile paigutada, ja viivitamatult. Ma olen arst. Mis maavaldus see on?"
"Merroway Court. Kuulub mister Bassington-ffrenchile. Ta on rahukohtunik."
"Peame ta sinna toimetama," nõudis George. "Aidake mind."
Varmalt toetas noormees oma ratta müüri najale. Koos Arbuthnotiga tassisid nad Frankie piki jalakatega ääristatud teed üles vana kauni härrastemaja juurde.
Nende tulekut oli märgatud. Paraadtrepi alumisel astmel ootas ülemteener.
"Kas teil on mõnda vaba tuba, kus ma saaksin daami läbi vaadata? Tal oli autoõnnetus."
Ülemteener ruttas kohkunult tagasi halli, noormehed oma kandamiga kannul. Vasakut kätt paiknevast salongist väljus punakate juuste ja sinakashallide silmadega pikka kasvu naine.
Ta taipas kohe olukorra tõsidust. "Meil on alumisel korrusel vaba magamistuba," ütles ta. "Loomulikult saate selle oma käsutusse. Kas helistan arstile?"
"Pole vaja. Olen ise arst. Juhtusin õnnetuskohast mööda sõitma."
"Kas tohin ees minna?" Naine juhatas nad mugavalt sisustatud tuppa, mille aknad avanesid aeda. "Kas vigastused on ohtlikud?"
"Seda ei oska ma esialgu öelda."
Mrs. Bassington-ffrench - tema see oli - sai vihjest aru ning lahkus, võttes kaasa jalgratturi, kes talle õnnetust kirjeldas, nagu oleks ise juures olnud.
Vahepeal vahetasid George ja Frankie sosinal muljeid.
"George, kullake, ega see vemp ometi su karjääri kahjusta?"
"Arvatavasti kahjustab," vastas noor arst mornilt. "See tähendab - juhul, kui asi ilmsiks tuleb."
"Ära lase pead norgu, George. See ei tule iial ilmsiks."
George Arbuthnot võttis taskust kella ja arvas: "Jään siia veel täpselt kolmeks minutiks, oletatava läbivaatuse tõttu."
"Mis autost saab?"
"Lepin mõne garaažiga kokku, et see ära pukseeritaks."
"Kena."
George vaatas taas kella.
"Aeg on läbi," sõnas ta märgatava kergendusega.
"Sa oled ingel, George. Ma tõesti ei tea, miks sa mulle selle teene osutasid."
"Ma ise ka ei tea. Minu poolt andestamatu kergemeelsus. Adjöö, armas patsient. Lõbutse hästi."
"Teab, mis kõigest sellest välja tuleb," kõhkles Frankie. Ta mõtles jahedale, isikupäratule, kerge ameerika aktsendiga häälele.
See, kellele niisugune hääl kuulus, ootas arsti elutoas.
"Asi on parem, kui oletasin," ütles noor arst. "Üsna kerge vapustus, mis on juba möödumas. Siiski pean vajalikuks, et daam vähemalt üheks päevaks täiesti rahulikult lamama jääks." Ta vaikis viivu. "Ta näib olevat leedi Frances Derwent."
"Oo, siis tunnen tema nõbusid, nimelt Draycotte."
"Kas teile teeb palju tüli, kui talle mõneks päevaks külalislahkust osutate?"
"Üldsegi mitte, doktor..."
"Arbuthnot. Auto lasen mõnel garaažil ära viia."
"Väga kena, kui te selle korraldate, doktor Arbuthnot. Homme helistan meie arstile, et ta haiget edasi raviks."
"Pole tarvis. Ta vajab rahu, üksnes rahu."
"Siiski - ma ei tahaks midagi kahe silma vahele jätta. Ka tuleks teatada neiu omastele."
"Selle võtan enda peale. Mis arstisse puutub, siis... mulle tundub, et leedi hoiab Christian Selence'i poole ja sellepärast ei soovi arsti. Jäi mulje, et teadvusele tulles oli ta mulle läbivaatuse pärast pahane... Annan ausõna, pole midagi tõsist."
"Kui te tõesti arvate..." vastas mrs. Bassington-ffrench üpris kõhklevalt.
"Arvan küll. Kas tohin nüüd lahkuda?... Oh taevas, olen ühe instrumendi haigetuppa unustanud!"
Ta sööstis tagasi Frankie voodi äärde.
"Sa oled Christian Science'i palavamaid poolehoidjaid," sosistas ta tõtakalt. "Ära seda unusta, Frankie."
"Miks ometi?"
"Polnud teist teed."
"Hästi. Ma ei unusta."

XII

"Olen maandunud keset vaenlaste leeri," mõtles Frankie. "Kõik muu sõltub minust endast." Koputus uksele katkestas mõttelõnga. Mrs. Bassington-ffrench astus üle läve.
Haige kergitas end patjadelt.
"Mul on nii kahju," ütles ta tuhmi, jõuetu häälega, "et ma rahurikkujana sisse olen tunginud."
"Te ei sega sugugi."
Taas kuulis Frankie kerget ameerikapärast läbininakõnet. Talle meenusid isa sõnad, et üks Hampshire'i Bassington-ffrenchidest olevat abiellunud rikka ameeriklannaga.
"Doktor Arbuthnot kinnitas, et kui te rahulikult lamate, olete juba paari päeva pärast jälle jalul. Tõeline õnn, et ta kohe pärast õnnetust mööda sõitma juhtus."
"Eks ole? Muidugi ei vajanud ma tegelikult tema abi, sest..."
"Mu armas, te ei tohi praegu rääkida. Saadan oma toatüdrukuga teile kõik vajaliku, ning siis heitke korralikult pikali."
"Väga kena teist."
Taas üksi jäädes tundis Frankie südamekripeldust.
"Sümpaatne naine," mõtles ta. "Nii usaldav! Oleks ta vähem sümpaatne, oleks mul kergem teda petta. Aga mis parata."
Järgnes üsna nürimeelne pärastlõuna ja õhtu pimedas toas. Kaks korda käis majaperenaine isiklikult veendumas, et haige seisund pole halvemaks läinud. Kummalgi korral ei jäänud ta kauaks.
Järgmisel päeval palus Frankie ribakardinad üles tõmmata, et päevavalgus tuppa võiks tulvata. Ka ilmutas ta soovi seltskonna järele. Varsti istuski mrs. Bassington-ffrench oma külalise voodi serval ja jäi sinna kauaks. Nad avastasid palju ühiseid tuttavaid ning päeva lõppedes tundis Frankie, et temast ja Merroway Courti perenaisest on head sõbrad saanud.
Mitmel korral mainis mrs. Bassington-ffrench oma meest ja väikest poega Tommyt. Kahtlemata kuulus kogu tema armastus kodule, ent sellest hoolimata oli tema silmis märgata hirmu, otsekui varjutaks miski tema õnne.
Kolmandal päeval tõusis leedi Frances Derwent voodist ning tutvus ka majaperemehega. Too oli suurt kasvu, armastusväärne ja vastutulelik, kuid näis hajameelsena. Arvatavasti veetis ta suurema osa ajast oma toas. Eraklikkusest hoolimata paistis ta oma naist jumaldavat.
Tommy oli blond lokkispäine seitsmeaastane rüblik, ema silmatera.
"Siin on nii kena," ütles Frankie ohates. Ta lebas aias lamamistoolil. "Ei tea, kas asi on põrutuses või milleski muus, igatahes tunnen kummalist vajadust rahu järele. Võiksin siin niiviisi päevast päeva lesida."
"Tehke seda," vastas Sylvia oma rahulikul, usalduslikul toonil. "Mõtlen seda tõsiselt. Miks peaksite tagasi linnakärasse ruttama? Mul on hea meel, kui te minu kõrval olete. Olete nii lõbus ja huvitav. Teie siinolek turgutab mindki."
Niisiis vajab ta meelelahutust, oli järeldus, mille Frankie öeldust tegi.
"Mul on tunne, et meist on head sõbratarid saanud," lisas mrs. Bassington-ffrench ning Frankie tundis end oma ebasiiruses veelgi räbalamalt.
Ta oli juba loobumas, kavatses ära sõita. Kuid siis rääkis majaproua edasi: "Ärge kartke, et siin liiga igav hakkab. Homme on mu mehevend taas kodus. Kindlasti meeldib ta teile. Roger meeldib kõigile."
"Kas ta elab pidevalt teie juures?"
"Vahetevahel. Ta on rahutu loomuga. Ise ta tavatseb ennast perekonna päevavargaks nimetada, teatavas mõttes on tal isegi õigus. Arvan, et ta pole eales korralikult töötanud. Vanades perekondades leidub sageli temataolisi võsusid. Harilikult on nad sarmikad. Roger on peale selle väga osavõtlik. Ma tõepoolest ei tea, mis ma temata oleksin peale hakanud, kui Tommy tänavu kevadel haige oli."
"Kas Tommy oli haige? Ta näib nii terve poiss olevat?"
"Ta kukkus kiigelt. Kiik oli vististi kinnitatud pehkinud oksa külge, mis raskuse all murdus. Mu mehevend oli lausa endast väljas, sest ta oli parajasti kiigele hoogu andnud, kui õnnetus juhtus... Lastele ju meeldib kõrgele lennata. Esialgu arvasime, et Tommy selgroog on vigastatud. Aga lõpuks ta siiski tervenes, mingeid kahjustusi ei jäänud."
"Tublim ja tervem ei saa üks poiss ollagi," naeratas Frankie.
"Kui te vaid teaksite, kui õnnelik ma selle üle olen! See ei olnud esimene õnnetus, mis teda tabas. Möödunud talvel oleks ta äärepealt uppunud."
"Kas tõesti?" ütles Frankie jahmunult.
Ta ei mõelnud enam linna tagasipöördumisele, ka oli süütunne võõrustaja ees kadunud.
Õnnetused...! Kas õnnetused olid Rogeri eriala?
"Kui kutse tuleb siirast südamest, viibiksin tõesti veel pisut siin," ütles ta Sylviale. "Muidugi, kui teie abikaasal selle vastu midagi pole."
"Henryl?" Mrs. Bassington-ffrenchi huuled tõmblesid kummaliselt. "Ei, Henryl pole selle vastu kindlasti midagi. Talle on kõik ükspuha."
Frankie piidles majaprouat.
"Ta oleks ehk rohkematki öelnud, kui ta mind paremini tunneks," mõtles ta. "Usun, et selles peres kummitab."
Teeajaks tuli ka Sylvia abikaasa nende seltsi. Frankie jälgis teda. Selle mehega polnud kõik korras. Välimuselt tavaline, joviaalne, sportlik maa-aadlik. Ent selline mees ei tohtinuks närviliselt tõmmeldes istuda, kord ähmastesse mõtisklustesse laskuda, milles ta end eksitada ei lasknud, siis jälle kõigele, mis talle öeldi, kibedate, sarkastiliste sõnadega vastata. Muidugi ei näidanud ta end sellisest küljest kogu aeg. Hiljem, õhtusöögi ajal oli ta rõõmsatujuline, naljatas ja naeris, vestis pikantseid lugusid ja pildus vaimukusi. Isegi liialt, nagu Frankie leidis. See elevus oli niisama ebaloomulik nagu pärastlõunane käituminegi.
"Tal on kummalised silmad," mõtles Frankie. "Sisendavad hirmu."
Ometi ei pidanud ta meest kuidagiviisi kahtlaseks. See polnud ju tema, kes tollel õnnetul päeval Marchboltis oli olnud, vaid tema vend Roger. Frankie enda ja Bobby arvates oli too mees mõrvar. Frankie istuks ja lobiseks mõrvariga sellesama laua ääres!
Ajuti valdas teda hirm.
Ent lõpuks - kuidas võis too mees midagi aimata? Kuidas võis too tema siinolekut oma edukalt teoks tehtud kuritööga seostada?
Roger Bassington-ffrench saabus järgmisel pärastlõunal. Frankie ei kohtunud temaga kohe, ta viibis oma toas - et puhata, nagu ta oli ettekäändeks toonud.
Kui ta aeda läks, kus tee serveeriti, ütles Sylvia naeratades: "Siin meie invaliid ongi, Roger. Minu mehevend - leedi Frances Derwent."
Frankie silmitses meest. Kuigi ta taipas, mida Bobby oli mõelnud, avaldades arvamust, et Rogeril puuduvat üksnes monokkel ja lühikeseks kärbitud vurrud, kaldus ta rohkem sügavsinistesse silmadesse süüvima.
"Mulle räägiti teie katsest pargimüüri lammutada," alustas Roger.
"Olen tõesti maailma viletsaim sõitja," vastas Frankie. "Aga ma roolisin jubedat vana loksi. Mu enda auto on paranduses, ajutiseks kasutamiseks ostsin kaudseid teid pidi selle logu."
Sel hetkel tuli joostes Tommy ning sööstis rõõmukisaga lelle kaela.
"Kas tõid mulle raudtee? Sa ju lubasid. Sa lubasid kindlasti tuua!" hüüdis Tommy.
"Tommy, kes siis sedaviisi kerjab," manitses Sylvia poega.
"Jäta nüüd," tõrjus Roger. "Lubasin tõesti. Väikemees, raudtee on täiesti olemas. Saad selle hiljem." Ning uuesti majaproua poole pöördudes: "Kas Henry ei joogi koos meiega teed?"
"Arvan, et ei. Mulle paistab, et ta tunneb ennast halvasti." Sylvia Bassington-ffrench ohkas sügavalt. "Oh Roger, olen nii rõõmus, et sa jälle tagasi oled!" hüüdis ta ägedalt.
Roger asetas käe hetkeks naise käsivarrele.
"Olen alati sinu kõrval, kui sa mind vajad, Sylvia."
Pärast teejoomist mängisid Roger ja Tommy uue raudteega. Frankie jälgis neid kahtlustest piinatuna.
Kindlasti polnud Roger mees, kes teisi kuristikku tõukab! See võluv noormees ei võinud külmavereliselt mõrva korda saata.
Aga... sel juhul olid nemad Bobbyga valejälgedel.
Ei, kindlasti polnud Roger Bassington-ffrench Pritchardit kaljudelt alla tõuganud.
Ent kes seda siis tegi?
Et Pritchard oli alla tõugatud, selles oli Frankie kindel. Kes oli mõrvar? Ja kes oli Bobby õllesse morfiumi sokutanud?
Morfiumile mõeldes tuli Frankiel äkiline selgus ka Henry Bassington-ffrenchi omapäraste, tillukeste pupillidega silmade kohta.
Kas Sylvia mees tarvitas meelemürki?

XIII

Juba järgmisel päeval sai ta oma kahtlustele kinnitust ja nimelt Rogeri kaudu. Nad olid kahekesi tennist mänginud ning limpsisid nüüd mugavates korvtoolides istudes limonaadi.
Jutt libises kord ühele, kord teisele tähtsusetule teemale. Üha enam tunnetas Frankie kogu maailma läbi rännanud mehe võlu. Perekonna päevavaras, mõtles ta, erineb väga soodsalt oma raskepärasest, tõsidusele kalduvast vennast. Jutus oli tekkinud paus, ning kui Roger taas rääkima hakkas, oli tema hääl hoopis teine.
"Leedi Frances," ütles ta, "tunnen teid kõigest kakskümmend neli tundi, kuid tajun instinktiivselt, et olete naine, kellelt võin nõu küsida."
"Nõu?"
"Jah. Mul pole kindlat seisukohta, mida peaksin edasi tegema?"
Ta kõhkles. End ettepoole kallutades viibutas ta põlvede vahel reketit. Tema laubale ilmus sügav kurd.
"See puudutab mu venda, leedi Frances."
"Jaa?"
"Ta tarvitab morfiumi või mõnda muud meelemürki. Olen selles kindel."
"Mis teid niimoodi arvama sunnib?"
"Kõik. Tema välimus. Tema tavatud meeleolumuutused. Kas olete tema silmi jälginud? Pupillid on nagu nööpnõelapead."
"Jah, seda märkasin minagi."
"See peab olema morfium või midagi muud."
"Mis ajast ta meelemürki tarvitab?"
"Oletan, et umbes kuus kuud. Mulle meenub, et ta kurtis unetust. Kohutavat unetust. Arvatavasti siis see algaski."
"Ja kuidas ta mürki hangib?" päris Frankie.
"Kui ma ei eksi, siis saab ta seda postiga. Kas te pole märganud, kui ärritatud ja närviline ta on mõnikord teejoomise ajal?"
"Olen küll."
"Arvan, et see närvilisus tekib siis, kui tagavara on ammendatud ja ta ootab täiendust. Niipea kui kella kuue paiku saabub pärastlõunapost, läheb ta oma tuppa ja tuleb õhtusöögile täiesti muutunud meeleolus."
Frankie noogutas. Jah, talle meenus Henry ebaloomulik elevus.
"Kust saadetised tulevad?" küsis ta.
"Seda ma ei tea. Ükski korralik arst ei hakkaks talle mürki välja kirjutama. Aga kahtlemata leidub Londonis hankeallikaid - kui vastavat hinda maksta."
Äkki meenus Frankiele, et Bobby oli midagi meelemürgiga hangeldajate bandest rääkinud. Kummaline, et Frankie uuringud nii kiiresti sellisele jäljele sattusid...! Kummaline oli seegi, et tema tähelepanu juhtis sellele ei keegi muu kui peamine kahtlusalune. See asjaolu vabastas Roger Bassington-ffrenchi mõrvasüüdistusest.
Kõigest hoolimata jäi seletamatuks foto vahetus. Seega jääb tõestusmaterjal püsima, manitses Frankie ennast. Teisele kaalukausile võis panna ainult mehe isiksuse. Ning kas pole nii, et mõnikord on mõrvarid ülimalt hurmavad inimesed?
"Miks te mulle seda kõike räägite?" küsis ta kaaslaselt.
"Sest ma ei tea, kuidas Sylviaga käituda," vastas mees lihtsalt.
"Kas arvate, et ta ei aima?"
"Loomulikult ei aima. Kas pean tal silmad avama?"
"See on raske..."
"Kohutavalt raske..." katkestas Roger. "Sellepärast palungi teilt nõu. Sylvia tunneb teie vastu suurt poolehoidu. Tavaliselt ta ümbritsevatest inimestest ei hooli, aga teie hakkasite talle kohe meeldima. Mis ma pean tegema, leedi Frances? Teda valgustada tähendaks talle hiiglaslik murekoorem õlgadele panna."
"Aga võibolla saaks ta teie venda mõjutada," arvas Frankie.
"Selles ma kahtlen. Morfiniste ei mõjusta miski, olgu mõjustaja kas või kõige armsam ja usaldusväärsem inimene. Kui Henry ravikuuriga nõustuks! Meie lähedal asub üks selline asutus, seda juhatab keegi doktor Nicholson."
"Võibolla teie vend nõustub?"
"Võibolla. Peaasi on tabada õige hetk - hetk, mil teda ennast vaevavad hingepiinad. Usun, et Henry soostuks kergemini, kui ta arvab, et Sylvia midagi ei tea... Kui teda ähvardada, et Sylvia teada saab? Kui kuur, mis võiks toimuda närviravi nime all, edukaks osutub, ei pruugi mu vennanaine kibedat tõtt üldse teada saada. Nicholsoni ravila on siit umbes kolme kilomeetri kaugusel, küla teises otsas. Nicholson on kanadalane, minu meelest väga tubli mees. Pealegi meeldib ta Henryle... Tsst! Sylvia tuleb."
"Kas kulutasite tublisti energiat?" küsis mrs. Bassington-ffrench?
"Kolm mängu. Kusjuures mind võideti kolmel korral," vastas Frankie.
"Sellest hoolimata mängite väga hästi," ütles Roger tunnustavalt.
"Mina olen kohutavalt loid tennisemängija," tunnistas Sylvia naeratades. "Peaksime mõni päev Nicholsonid siia kutsuma. Moira on kirglik mängija..."
"Mis on?" uuris ta imestunult, olles tabanud oma kahte vestluskaaslast pilke vahetamas.
"Ei midagi. Juhtumisi rääkisin äsja leedi Francesele Nicholsonidest."
"Nad on kanadalased, eks ole?" küsis Frankie .
"Mees kindlasti. Naist pean küll inglannaks, aga võin eksida. Moira Nicholson on võluv, suurte igatsevate silmadega habras olend. Mõnikord arvan, et ta pole kuigi õnnelik, mis mind ei üllataks. Tema elukoha ümbrus on rusuv."
"Doktor Nicholsonil on midagi sanatooriumitaolist, nagu ma kuulsin."
" Jah... Mõeldud närvihäiretega haigetele ja morfinistidele või mõne muu meelemürgi küüsi sattunutele. Ta saavutavat häid tulemusi. Arvatavasti mõjustab ta haigeid oma tahte jõuga?"
"Kas ta meeldib teile niisama hästi nagu tema naine?"
"Ei," vastas Sylvia. Hetke pärast lisas ta rõhutatult: "Oo ei."
Hiljem näitas ta Frankiele kauni suure silmse naise pilti, mis seisis klaveril.
"See on Moira Nicholson. Meeldiv, eks? Hiljuti tõid meie sõbrad lantšile kaasa ühe oma tuttava ja see oli Moira näost lausa hüpno tiseeritud... Kutsun Nicholsonid homseks õhtu söögile. Tahaksin kuulda teie arvamust mehe kohta, Frankie."
"Mehe kohta?"
"Jaa. Nagu öeldud, mulle ta ei meeldi. Ja siiski pole ta sugugi ebasümpaatne."
Miski Sylvia toonis jahmatas Frankiet. Ta silmitses teist uurivalt, aga mrs. Bas sington-ffrench pööras selja, tõstes vaasist välja paar närbunud õit.
"Peaksin oma mõtted kirja panema," leidis Frankie, kui ta õhtutualetti tehes oma pakse tumedaid juukseid kammis. "Ka on viimane aeg paar eksperimenti teoks teha."
Kas Roger Bassinton-ffrench on tõepoolest lurjus, nagu arvavad tema ja Bobby?
Sellel, kes Bobbyt tappa tahtis, pidi olema morfiumi või lihtne võimalus seda hankida. Järelikult Roger? Kui tema vend saab morfiu mi posti teel, poleks Rogeril kuigi raske üht pakki kõrvaldada ja enda huvides kasu tada.
"Märkus, " kritseldas Frankie paberilehele. " 1. Tuleb selgitada, kus viibis Roger Bassington-ffrench 16ndal, kui Bobby mürgitati. 2. Pean näitama surnu pilti ning jälgima, mis mõju see avaldab. Peale selle: kas Roger tunnistab, et viibis tookord Marchboltis."
Teise otsuse puhul läbis teda värin. Kas ta ei ava sellega oma kaarte? Teiselt poolt: tragöödia oli aset leidnud tema kodukohas, nii et selle mainimine ei tohiks kahtlust äratada.
Ta käkerdas paberilehe kokku ja põletas ära.
"Teate, mis," ütles ta hiljem, õhtusöögil Rogerile, "ma ei saa lahti mõttest, et olen teiega varem kusagil kohtunud. Ja koguni hilju ti. Kas te polnud mitte leedi Shane'i aia peol? Kuueteistkümnendal?"
"Võimatu," sekkus Sylvia. "Kuueteistkümnendal viibis Roger siin. Tean seda täpselt, sest tol päeval oli meil lastepidu ning Ro ger mängis ennastohverdavalt lastega kaasa."
Sylvia kinkis mehevennale tänuliku naeratu se. Too naeratas vastu.
"Vähemalt ühes punktis valitseb selgus," mõtles Frankie. Päeval, mil Bobby mürgitati, ei viibinud Roger Bassington-ffrench Walesis.
Teist punkti puudutas ta pisut hiljem, rääkides maaelust, selle üksluisusest, ja hu vist, mida igasugune tavatu juhtum äratab.
"Möödunud kuul kukkus meil üks mees kaljudelt alla," lobises ta. "Juhtum erutas kõiki, justkui olnuks see mõni maailma vapus tav sündmus. Uudishimust käisin isegi ametli kul koolnuvaatlusel, ent ausalt öeldes polnud see kuigi põnev."
"Kas see juhtus Marchboltis?" küsis Sylvia.
Frankie noogutas. "Derwentide loss on Marchboltist kõigest seitsme kilomeetri kaugu sel," lisas ta selgituseks.
"Roger, too oli ilmselt sinu mees!" hüüdis Sylvia, mispeale Frankie oma lauanaabrile hästi teeseldud üllatusega otsa vaatas.
"Olin nimelt seal, kui see juhtus," seletas Roger, "jäin koguni laiba juurde, kuni po litsei saabus. "
"Oo, ma arvasin, et tema juures oli Marchbolti pastori üks poegi."
"Ta pidi ära minema - orelit mängima või midagi seesugust. Ma vahetasin ta välja."
"Kui väike on maailm ... ! Kuulsin küll kel lestki võõrast, kes olevat õnnetuspaigas vii binud, aga tema nime ma ei tea. Niisiis olite see teie!"
"Võibolla nägite mind Marchboltis," poetas Roger.
"Vaevalt. Sel ajal kui õnnetus aset leidis, nautisin ma suurlinnamelu. Tulin Londonist tagasi alles mitu päeva hiljem. Või ehk viibisite koolnuvaatlusel?"
"Ei. Sõitsin Marchboltist ära järgmisel hommikul pärast tragöödiat."
"Rogeril oli mõte sinna maja osta," lausus Sylvia. Tema mees lisas: "Uskumatult pentsik mõte."
"Mitte sugugi," vaidles Roger naerdes vastu.
"Sa tead ju täpselt, et paari nädala pärast valdaks sind rännukihk ning sa teeksid sealt minekut."
"Ükskord tuleb minulgi paikseks hakata, armas Sylvia."
"Siis hakka paikseks pigem meie lähedal ja mitte mõnes Walesi urkas."
Roger Bassington-ffrench naeris taas, et seejärel küsimusega Frankie poole pöörduda.
"Kas õnnetusega kaasnes huvitavaid asjaolusid? Enesetapp või midagi taolist?"
"Ei. Pesuehtne õnnetusjuhtum. Ta olevat viibinud jalgsimatkal, nagu sugulased tunnistasid. Kurb lugu, sest mees oli olnud täie tervise juures ning võinuks veel aastakümneid elada. Kas nägite ajalehes tema pilti?"
"Ei mäleta," vastas Sylvia.
"Mul on üleval ajaleht. Lähen toon."
Frankie oli hasarti sattunud. Ta jooksis üles oma tuppa ja oli kohe tagasi ajalehega, mille ta perenaisele ulatas. Roger astus lähemale ja vaatas üle Sylvia õla.
"Kas te ei leia, et ta näeb hea välja?" küsis Frankie plikalikult.
"Jah," nõustus Sylvia. "Roger, tead, kellega ta sarnaneb? Tolle Alan Carstairsiga, kelle Rivingtonid lantšile kaasa tõid."
"Siin pildil ta pisut sarnaneb. Aga tegelikult polnud mingit sarnasust."
"Ajalehepildid pole iial tõesed," arvas Sylvia Frankiele lehte tagasi andes. Sellega oli Marchbolti õnnetusjuhtumi teema ammendatud.
Nõutult läks Frankie magama. Katse polnud Rogeri ja tema kodakondsete seas mingit kohmetust või segadust tekitanud ning ka majaost paistis üldteada olevat.
Ainuke tasuv tulemus oli nimi. Alan Carstairs.

XIV

Järgmisel hommikul sondeeris Frankie Sylvia juures taas pinda.
"Kuidas oli mehe nimi, keda te eile mainisite? Alan Carstairs...? Võin kihla vedada, et see nimi on mulle kusagil kõrvu kostnud."
"Väga võimalik. Carstairs on loodusteadlane, maadeuurija ja jahimees. Mina tunnen teda üksnes põgusalt. Meie sõbrad võtsid ta meie poole kaasa. Esinduslik mees, päikesepruun, sinised silmad pronksja näoga pikantses vastuolus. Arvan, et ka tema on sünnilt kanadalane. Möödunud aastal käis ta Aafrikas koos John Savage'iga, miljonäriga, kes end hiljem vähktõve-hirmust tappis. Carstairs tunneb peale Aafrika ka Lõuna-Ameerikat ja Austraaliat - ühesõnaga, meie planeedi iga nurka."
"Seega seiklushuviline mees," arvas Frankie. "Kummaline, et ta sarnaneb Marchbolti surnuga."
"Küllap on meist igaühel oma teisik," ütles Sylvia Bassinton-ffrench.
Edasised märkused Alan Carstairisi kohta hoidis Frankie targu endale. Isegi kuulsa uurija vastu ei tohi liialt palju huvi ilmutada.
Ent tema süda hüppas rõõmust, ta tundis, et teeb edusamme. Kahtlemata oli Marchbolti surnu Alan Carstairs. Pärit Kanadast, polnud tal Inglismaal lähedasi sugulasi, ning tema kadumine jäänuks pikka aega märkamata. Mehe puudumist, kes hulgub kord Lõuna-Aafrikas, kord Lõuna-Ameerikas, ei märgata niipea.
Järgmine ülesanne oli hankida Alan Carstairsi kohta rohkem teateid. Tema seos Bassington-ffrenchidega oli puhtjuhuslik, üksnes sellel rajanev, et sõbrad ta Merroway Courti olid toonud. Sõprade nimi oli Rivington, Frankie jättis selle meelde.
Mõistagi tuli uurimisel ääretult ettevaatlik olla. "Mulle ei paku mingit lõbu mürgitatud saada," ütles Frankie endale. "Vaene Bobby on asja eest, teist taga..."
Frankie mõtted tegid järsu hüppe. Evans! Kes oli Evans?
Mõne bande liige, kes meelemürgiga äritseb," arvas Frankie pärast pikemat juurdlemist. Võibolla oli mõni Carstairsi sõpradest ohvriks langenud ning Carstairs oli Inglismaale tulnud asja uurima. Evans võis olla mustast ärist loobunud ning kombeka kodanikuna elada Walesis, kuhu Carstairs teda otsima tuli, et Evansi kunagise kaasosalise nime teada saada. Keegi oli talle sinna järgnenud ja ta tapnud.
Keegi? Kes oli too keegi? Kas Roger Bassington-ffrench...?
Ebatõenäoline. Pigem arvas Frankie bandesse kuuluvaiks Caymaneid. Aga foto? Leiduks ometi mingisugune seletus foto kohta!

Õhtuks oodati dineele dr. Nicholsoni ja tema naist.
Kui nende auto treppi sõitis, oli Frankie oma toas. Mootorimürinat kuuldes vaatas ta aknast välja.
Parajasti väljus tumesinisest "Talbot'ist" pikka kasvu mees.
Mõtlikult taganes Frankie akna juurest.
Carstairs oli olnud kanadalane. Ka dr. Nicholson oli kanadalane. Ning dr. Nicholsonil oli tumesinine "Talbot".
Arvatavasti oli absurdne sellele midagi üles ehitada, aga siiski...
Kümme minutit hiljem õppis ta dr. Nicholsonis tundma meest, kelle kogu olek reetis tohutut energiat. Ta rääkis vähe ja aeglaselt, aga oskas igale sõnale tähendusrikka varjundi anda. Paksude prilliklaaside taga särasid targad, uurivad silmad.
Tema naine oli 27-aastane habras olend, nägus - ei, lausa iludus. Ta näis pisut närviline ning rääkis tõtakalt, et seda varjata.
"Kuulsin, et teil oli õnnetus, leedi Frances," lausus dr. Nicholson, kui ta laua ääres Frankie kõrval istet võttis.
Frankie rääkis juhtunust, sisemiselt imestades, miks see talle teatavat vaeva maksis. Ta tundis ennast sunnitult. Näis, nagu kaitseks ta ennast süüdistuse vastu, mida keegi polnud kunagi esitanud. Miks? Miski ei reetnud, et arstil olnuks põhjust autoõnnetust kahtluse alla seada.
"Olete hästi toibunud," leidis dr. Nicholson, kui Frankie oli asjade käigu ära seletanud.
"Võtan seda alles kui paranemise algust," sekkus Sylvia. "Sest ma ei taha teda niipea minema lasta."
Dr. Nicholson pöördus majaproua poole.
"Jah," ütles ta tõsiselt. "Peate teda siin hoidma nii kaua kui võimalik."
Frankie istus Henry Bassington-ffrenchi ja arsti vahel. Henry oli eriti sünges meeleolus. Käed tõmblesid. Ta ei söönud peaaegu üldse ega võtnud ka vestlusest osa. Seetõttu oli Moira, kes istus tema teisel käel, täienisti Rogerist sõltuv.
Nüüd rääkis dr. Nicholson maaelust.
"Kas teate, mis on kultuur, leedi Frances?" küsis ta ootamatult.
"Kas mõtlete raamatuid - eruditsiooni?" oli Frankie segaduses.
"Ei, mõtlen idusid ja võrseid. Teatavasti idanevad seemned erilises seerumis. Samamoodi on maaga. Seal on aeg ja ruum ja lõputu jõudeaeg - järelikult on olemas kohased arengutingimused."
"Hea ja kurja areng?"
"See sõltub kultiveeritavate idude loomusest, leedi Frances."
"Tobe jutt," mõtles Frankie. "Kuid miskipärast tunnen kerget õudust..."
"Olen selleks valmis, et minus kõiksugu tumedad omadused arenevad," ütles ta nipsakalt.
"Oo ei, leedi Frances. Minu arvates jääte alati seaduse ja korra piiresse."
Kas Frankie eksis? Või oli sõnal seadus tõesti eriline rõhk?
Äkki hüüdis mrs. Nicholson üle laua: "Mu mehele meeldib viimasel ajal iseloomusid tõlgendada!"
"Sul on õigus, Moira," noogutas arst sõbralikult. Pöördus siis taas Frankie poole. "Kuulsin teie õnnetusest, ning miski selle juures hämmastas mind."
"Kas tõesti!?" hüüatas Frankie, süda meeletult vasardamas.
"Mu kolleeg, kes teid siia majja toimetas, peab küll absoluutne veidrik olema. Ei keerata ju ometi enne õnnetusohvrile appi ruttamist oma autot ringi."
"Ma ei mõista teid, doktor Nicholson."
"Loomulikult mitte. Te olite ju teadvuseta. Aga noor Reevers, jalgrattur, tuli Staverleyst, ja teel ei möödunud temast ükski auto. Sellegipoolsest: kui ta ümber nurga pöörab ja õnnetuskohale jõuab, näeb ta, et arsti auto seisab suunaga Londoni poole. Kas taipate, milles on peapunkt, leedi Frances? Kuna doktor ei tulnud Staverleyst, pidi ta mäest alla sõitma. Sel juhul aga pidanuks tema autonina olema suunatud Staverley poole. Aga nii see ei olnud. Järelikult pidi ta auto ümber pöörama."
"Kui ta Staverleyst mitte juba enne noort Reeversit ei lahkunud," pistis Frankie.
"Siis oleks tema auto pidanud juba seal seisma, kui teie alla kihutasite. Kas ta seisis?" Targad silmad paksude prilliklaaside taga uurisid Frankiet.
"Ma ei mäleta."
"Jaspers, sa küsitled nagu detektiiv," noomis mrs. Nicholson. "Ja teed seda täiesti põhjusetult."
"Pisiasjad pakuvad mulle huvi," kaitses end doktor. Edasi vestles ta majaprouaga.
"Milleks see ülekuulamine?" arutles Frankie endamisi. ""Pisiasjad pakuvad mulle huvi." Kas selle taga pole midagi enamat?"
Talle meenus sinine "Talbot" ja ühtlasi asjaolu, et ka Carstairs oli kanadalane olnud. Ning talle tundus, et dr. Nicholson on sünge ja koletu mees.
Pärast dineed vältis ta arsti seltskonda, liitudes leebe mrs. Nicholsoniga, kelle melanhoolsed silmad peaaegu pidevalt abikaasat jälgisid. Kas armastusest või hirmust...? Dr. Nicholson pühendus täienisti majaprouale.
Kell pool üksteist andis ta oma naisele märku, et aeg on lahkuda.
"Noh, mida te meie doktorist arvate?" küsis Roger Bassington-ffrench, kui sinine "Talbot" oli ära sõitnud. "Energiline isiksus, eks ole?"
"Minuga on nagu Sylviaga," vastas Frankie. "Ta ei meeldi mulle. Naine on hoopis meeldivam."
"Nägus olend, kuid üpris piiratud," avaldas Roger oma arvamust. "Ta kas jumaldab oma meest või pelgab nagu hiir kassi."
"Kõigest hoolimata ei saa salata, et doktorist kiirgab tohutut jõudu," sekkus Sylvia. "Arvan, et ta on koguni lootusetuid morfiumitõbiseid terveks ravinud."
Ootamatult virgus Henry Bassington-ffrench apaatiast.
"Muidugi!" hüüdis ta ägedalt. "Aga kas sa ka tead, mis tema asutuse müüride taga toimub? On sul aimu noist põrgupiinadest? Inimesel, kes on mõne narkootikumiga harjunud, keelavad nad selle tarvitamise üleöö, kuni too ilmaolekust hulluks läheb ja peaga vastu seina tormab. Selline on sinu jõulise doktori brutaalne meetod. Ta valmistab inimestele põrgupiinu, ajab nad hulluks!"
Kõneleja värises kogu kehast. Äkki pööras ta ümber ja tormas toast välja.
"Mis Henryga lahti on?" küsis Sylvia kohkunult. "Miks ta niiviisi endast välja läks?"
Roger ja Frankie ei söandanud teineteisele otsa vaadata.
"Ta ei meeldinud mulle kogu õhtu jooksul," arvas Frankie lõpuks. "Võib-olla on tal migreen."
"Oh, Frankie, olen juba pikka aega tema pärast mures. Miks ta küll ratsutamise maha jättis... Muide, doktor Nicholson kutsus Tommy homseks külla. Ega see mulle eriti meeldi, et väikemees läheb majja, kus kõik nood kummalised haiged elavad."
"Küllap doktor selle eest hoolitseb, et Tommy nendega kokku ei puutuks, " vastas Roger. "Ta näib lapsi väga armastavat."
"Seda küll. Arvatavasti kannatab ta selle pärast, et tal endal lapsi pole. Küllap Moira samuti. Ta näib nii nukker ja õrn ja nõrguke."
"Ta sarnaneb madonnaga," ütles Frankie.
"Jah, tõesti. See on parim iseloomustus."
"Kui doktor Nicholson on nii suur lastesõber, siis osales ta kindlasti Tommy peol kuueteistkümnendal?"
"Ei, Frankie," vastas Sylvia. "Ta oli tookord päev või paar siit ära. Mingi konverents Londonis."
"Ah nii..."
Sellel õhtul enne magamaheitmist kirjutas leedi Frances Derwent Marchbolti pastori neljandale pojale kirja.

Armas Bobby!
Arvan, et Sul on aeg siia tulla. Tegin korralduse, et Sulle loovutataks "Bentley" niipea, kui Sa seda nõuad. Muretse endale autojuhilivree. Tumeroheline kalev, see on meie autojuhtide värv. Parim, kui Sa tellid livree isa arvel Harrodi juurest. Ei tee paha pisiasjadeski korrektne olla. Kuidas on lood vurrudega? Need peavad ilmtingimata olema.
Kui siia jõuad, anna mulle võimalikult silmatorkavalt üle kiri isalt. Teata, et auto sõidab taas laitmatult. Siinses garaažis on ruumi vaid kahele autole, ning kuna seal seisavad perekonna "Daimler" ja Rogeri kaheistmeline, siis on ruum õnnekombel täis ja Sa garažeerid "Bentley" Staverleys. Kasuta oma viibimist külas, et kõiksugu kohalikke teateid hankida, eriti sanatooriumiomaniku dr. Nicholsoni kohta. Ta tundub mulle kahtlane. Tal on tumesinine "Talbot". 16ndal, kui Sinu õlu ohtliku lisandi sai, ei viibinud ta kodus. Pealekõike ilmutab ta elavat huvi minu autoõnnetuse vastu.
Arvan, et olen surnu isiku kindlaks teinud!
Nägemiseni, mu armas kaasdetektiiv. Tervitan südamest.

Sinu Frankie, edukas õnnetuseohver
P.S. Viin kirja isiklikult posti.

Bobbyl - ta oli George Arbuthnotilt telefoni teel teada saanud, et Frankie on programmi kohaselt Merroway Courti toimetatud -, tõusis meeleolu kohe mitme tosina kraadi võrra. Silmapilk tõmbas ta kombinesooni seljast, teatas juubeldades Badgerile oma kohesest ärasõidust ja oli juba minekuvalmis, kui talle meenus isa kiri, mis oli tulnud sama postiga. Ta avas selle erilise vaimustuseta.
Kohusetundlikult teatas vaimulikuhärra Marchbolti uudistest, kirjeldas hädasid organistiga ja avaldas pahameelt ühe leerilapse ebakristliku meelelaadi üle. Mainitud oli ka uut üheköitelist lauluraamatut. Edasi lootis pastor Jones, et Bobby end mehiselt garaažitööle pühendab ja ikka õiget rada käib...
Siis aga oli lisatud veel üks teade: "Muide, keegi käis meil ja tahtis teada Sinu Londoni-aadressi. Mind ennast polnud parajasti kodus. Oma nime ei olevat ta öelnud. Mrs. Robertsi kirjelduse kohaselt oli see pikka kasvu, pisut vimmas näpitsprillidega härra. Ta kahetsenud väga, et Sind ei kohanud, ning avaldanud lootust Sind Londonis näha."
Pikk vimmas näpitsprillidega mees?
Bobby arutas mõttes läbi kõik tuttavad. Kirjeldus ei tahtnud ühegagi kokku sobida.
Järsku tärkas hinges kahtlus. Oli too mees uue mõrvakatse kuulutaja? Kas ehk katsusid saladuslikud vaenlased talle jälile saada...? Ta istus logisevale voodile. Nood - kes nad eales ka polnud - olid alles nüüd avastanud, et ta enam Marchboltis ei ela, ning pahaaimamatult mrs. Robertsilt uue aadressi hankinud. Järelikult oli garaaž valve all, ning kui ta nüüd lahkub, siis järgnevad nad talle. See tuli ilmtingimata nurjata.
"Badger, tule korraks siia!" hüüdis Bobby Jones.
"Kohe."
Järgnevad viis minutit möödusid pingsas vaimutöös. Kümne minuti möödudes suutis Badger saadud näpunäiteid sõna-sõnalt korrata.
Seejärel istus Bobby 1902. aastast pärit kaheistmelise "Fiati" rooli ja sõitis uljalt garaažist välja. Ta parkis "Fiati" St. James'i skvääril ja sammus nöörsirgelt oma klubisse. Seal võttis ta mõned telefonikõned. Nende tulemusena väljastati talle hiljem mõned pakid. Kella poole nelja paiku läks tumerohelist livreed kandev autojuht St. James'i skväärile ning suundus kiiresti suure "Bentley" juurde, mis teda juba pool tundi oli oodanud. Valvur andis talle vaba voli, sest härra, kes ennist oli "Bentleyst" väljunud, oli kergelt kokutades maininud, et tema autojuht tuleb autole üsna varsti järele. Vana "Fiat" aga ootas asjata omanikku...
Bobby istus rõõmsalt rooli. Ta kihutas põhja, mitte lõuna suunas, nagu arvata võinuks. Ehk oli ettevaatus ülearune. Jah, Bobby oli koguni päris kindel, et teda ei jälitata. Tüki aja pärast pööras ta maanteelt vasakule ja sõitis suure ringiga Hampshire'i.
Teejoomine oli parajasti lõppenud, kui "Bentley" ülesmäge Merroway Courti ette jõudis, roolis korrektne autojuht.
"Halloo!" hüüdis Frankie. "Mu auto on kohal!"
Rogeri ja Sylvia saatel läks ta välisuksele.
"Kas auto on korras, Hawkins?"
Autojuht puudutas mütsinokka.
"Jah, leedi. Põhjalikult remonditud." Ta võttis taskust ümbriku. "Armuliselt härralt, leedi."
Frankie võttis kirja.
"Hawkins, auto paigutate Staverleys "Kaluri Kapa" garaaži. Kui teda vajan, helistan teile sinna."
"Väga hea, leedi."
Bobby pööras auto ringi ja sõitis taas väravast välja.
"Kahju, et meil kohta pole," kahetses Sylvia Bassington-ffrench. "Teil on oivaline auto."
"Hea kiirus," täiendas Roger vennanaise sõnu.
"Seda küll."
Frankie tundis suurt rahulolu, sest Rogeri nägu polnud ilmutanud vähimatki äratundmise märki. Ka tema ise poleks Bobbyt juhuslikul kohtumisel ära tundnud. Väikesed vurrud koos tegelikule Bobbyle täiesti võõra, jäiga väärikusega - seda kõike täiendamas autojuhilivree. Isegi hääle oli Bobby uuele ametile kohandanud, ning leedi Frances leidis, et Marchbolti pastori neljas poeg on palju andekam näitleja kui arvata võis.
Vahepeal võttis Bobby Jones alias Edward Hawkins, härrasrahva autojuht, "Kaluri Kapas" toa. Kahjuks ei olnud ta kuigivõrd kursis autojuhi käitumisega eraelus; siiski arvas ta, et teatud ninakus ei tohiks kurjast olla. Ta üritas end kõrgema olevusena tunda ja vastavalt sellele tegutseda. Kahtlemata mõjus julgustavalt kõrtsi naissoost abitööjõu imetlev hoiak. Peagi sai ta aru, et Frankie ja autoõnnetus on Staverleys peateemaks. Armulikult suvatses Bobby ära kuulata peremehe Thomas Askew' täpsemad teated.
"Noor Reevers nägi seda kõike oma silmaga pealt," seletas Thomas Askew. Bobby õnnistas mõttes poisi kaasasündinud valelikkust, sest õnnetusjuhtum oli nüüd tunnistaja kaudu usaldusväärsust võitnud.
"Reevers oli mõelnud, et nüüd on tema viimne tunnike tulnud," jätkas peremees. "Auto kihutas otse tema peale, siis aga kohtas Reeversi asemel müüri. Lihtsalt ime, et noor daam surma ei saanud!"
"Tal on alati õnne olnud, mister Askew. Aga kinnitan teile: kui armuline preili mind kõrvale tõrjub ja ise rooli taha istub, olen alati halvimaks valmis."
Mõned juuresolevad kõrtsilised vangutasid elutargalt pead ja ütlesid end olevat kohe oletanud, et noor daam on kergemeelne autojuht.
"Teil on siin väga õdus, mister Askew," arvas Bobby sõbralik-üleolevalt.
Thomas Askew võttis komplimendi tänuga vastu.
"Kas Merroway Court on siin ümbruskonnas ainuke suurem valdus?"
"Küla teises otsas on veel üks mõis, mister Hawkins. See pole õieti perekonnavaldus, seisis aastaid koguni tühjalt, kuni too ameerika doktor ta enda kätte võttis."
"Ameerika doktor?"
"Jah. Nimi on Nicholson. Teate, seal juhtub kummalisi asju! Ähkimine ja ohkimine ja karjed on südantlõhestavad."
"Miks siis politsei ei sekku?"
"Väljastpoolt paistab kõik laitmatu. Närvihaiged - saate aru?" Siinkohal pistis peremees näo liitrilisse kannu, rüüpas mehise sõõmu ning sealt taas nähtavale ilmudes vangutas kahtlevalt pead.
"Kui vaid teaks, mis säärastes asutustes juhtub," tõstis ka Bobby kannu suule.
"Jah," sekkus innukalt virtin, "seda ütlen minagi. Mis seal toimub? Miks tegi ühel ööl vaene noor olend öösärgi väel putket ning miks doktor ja kaks põetajat teda taga ajasid? "Oh, ärge laske mind jälle tagasi viia!" karjus õnnetu. See lõikus südamesse, mister Hawkins. Aga nad viisid ta ikkagi tagasi. Nicholson seletas, et tüdruk kannatavat jälitamismaania all, kujutlevat, et kogu maailm ajab teda taga. Teab, kas see on õige?..."
Nüüd avaldasid teisedki oma arvamust. Kõik olid skeptilised sääraste närviravilate suhtes üldse ja dr. Nicholsoni oma suhtes eriti. Viimaks läks koosolek laiali. Bobby avaldas soovi väikest jalutuskäiku ette võtta.
Ta seadis sammud sinnapoole, kus pidi paiknema närviravila. Täna õhtul kuuldu paistis tähelepanu väärivat. Igatahes suhtus külarahvas igasse uustulnukasse eelarvamusega, liiati kui võõras oli teisest rahvusest. Ent lugu põgenenud ja taas vangistatud tüdrukust ei andnud asu. Kui too mõis oli tõepoolest säärane koht, kus inimesi vastu nende tahtmist kinni hoiti? Teatud arv ehtsaid närvihaigusjuhtumeid võis ettekääne olla...
Peagi leidis Bobby end kõrgesse müüri raiutud võretatud raudvärava eest. Ettevaatlikult katsus ta linki. Kinni!
Miks ka mitte...? Enamik pargiväravaid lukustatakse ööseks ebasoovitavate sissetungijate eest.
Siiski ei hajutanud see kaalutlus ebamugavustunnet. Bobby piidles kõrget siledat müüri, milles polnud ainsatki ülesronimist kergendavat lõhet või mügarat, ning sammus piki müüri edasi. Äkki silmas ta väikest jalgväravat. Erilise lootuseta proovis ta õnne. Ennäe! Värav polnudki lukus.
"Sind on kahe silma vahele jäetud!" muheles Bobby.
Ta lipsas sisse ja pani värava enda järel kinni. Kitsas rada kulges läbi tihedate põõsaste, käänles ja väänles, tegi veel kord järsu pöörde ja suubus ootamatult maja lähedale lagendikule. Öö oli selge, ja enne kui Bobby arugi sai, seisis ta täiskuuvalguses. Samal hetkel ilmus majanurga tagant naisekuju. Ta liikus väga ettevaatlikult ja - nagu Bobbyle näis - tagaaetava looma väledusega. Järsku naine peatus, seisis hetke tikksirgelt, siis vaarus, nagu oleks ta kukkumas.
Bobby tormas naise juurde ja püüdis ta kinni. Naise huuled värisesid. Eales polnud Bobby näinud inimnäol säärast kohutavat hirmu.
"Ma... kardan," pomises tundmatu. "Kardan kohutavalt."
"Miks ometi?"
Noor naine raputas pead ja kordas: "Ma kardan."
Äkki näis ta mingit heli tajuvat. Ta rebis end lahti, kuulatas...
"Minge ära!" sundis ta. "Ruttu! Ruttu!"
"Tahaksin teid aidata."
"Kas tõesti?" Naine silmitses Bobbyt, justkui tahaks tema hingepõhja vaadata. "Mind ei saa keegi aidata," kõlas trööstitult.
"Siiski. Mina saan. Öelge, mis teid nii hirmutab?"
"Mitte praegu. Oh, ruttu - nad tulevad! Te saate mind aidata vaid sellega, et praegu kohe ära lähete. Palun, palun!"
Bobby kuuletus. Olles sosistanud "Elan "Kaluri Kapas"," jooksis ta piki kitsast rada tagasi. Viimane, mida ta naisest nägi, oli kiirustama manitsev viibe.
Järsku kuulis ta samme. Keegi tuli värava poolt vastu. Kõhklemata lipsas Bobby põõsastesse. Ta polnud eksinud. Sealtpoolt tuli keegi mees, sammus päris lähedalt mööda, kuid pimeduse tõttu polnud tema nägu näha.
Paari minuti pärast lahkus Bobby peidupaigast. Ta tundis, et täna öösel ei suudaks ta enam midagi ette võtta.
Pea käis ringi. Too ärahirmutatud naine oli originaal fotost, mida ta oli näinud õnnetuse ohvriks langenud Alex Pritchardi taskus...

XV

"Kaluri Kapas" elav sakste autojuht laskis hommikueinel hea maitsta, kui talle teatati, et teda palutakse telefonile. Kiiresti loputas Bobby singi ja munad kohviga alla ning läks aparaadi juurde, mis paiknes väikeses pimedas koridoris.
"Halloo!" kuulis ta Frankie häält.
"Halloo, Frankie!" vastas Bobby ettevaatamatult.
"Siin leedi Frances Derwent," ütles naisehääl jahedalt. "Kas Hawkins kuuleb?"
"Jah, leedi."
"Vajan autot sõiduks Londonisse. Kell kümme."
Teises otsas pani Frankie toru ära ja pöördus Roger Bassington-ffrenchi poole.
"Pean Londonisse sõitma. Ja seda ainult isa põikpäisuse tõttu."
"Tulete ju õhtuks tagasi?"
"Muidugi."
"Kaalusin, kas mitte paluda, et te mind kaasa võtaksite."
Frankie kõhkles - sekundi murdosa -, enne kui vastas: "Suurima heameelega."
"Pärast põhjalikku järelemõtlemist leidsin siiski, et on parem, kui ma täna Merroway Courtist ei lahku," jätkas Roger. "Mulle näib, et Henry on kummalisem kui muidu, seepärast ei tahaks ma Sylviat temaga üksi jätta. Kas sõidate ilma autojuhita?"
"Ei, Hawkins saadab mind, sest mul on Londonis ühtlasi paar asjaajamist. On mugavam, kui ta on mul käepärast."
"Kahtlemata."
Enamat Roger ei öelnud. Kui auto ette sõitis, saatis ta Frankiet alumise trepiastmeni.
"Kas tulete ikka tõesti tagasi?" küsis ta Frankie kätt oma käte vahel hoides.
Frankie naeratas: "Loomulikult."
"Hoidke end õnnetuste eest."
"Kui see teile muret teeb, lasen Hawkinsil juhtida."
Kärmelt istus Frankie Bobby Jonesi kõrvale, kes korrektselt käega oma mütsinokka puudutas. Auto hakkas sõitma ning Roger Bassington-ffrench vaatas järele, kuni see silmist kadus.

"Bobby, pead sa võimalikuks, et Roger võiks minusse armuda?" küsis Frankie.
"Kas ta on juba armunud?"
"Kust mina tean..."
"Arvasin, et sümptomid on sulle teada," vastas Bobby. Aga see kõlas üsna hajameelselt, nii et Frankie heitis talle kiire uuriva pilgu.
"Poisu, kas midagi on juhtunud?"
"Jah, Frankie. Avastasin foto originaali."
"Mis?! Kas sa räägid pildist, mis oli Pritchardi taskus ja mis sealt salapäraselt kadus?"
"Jah."
"Bobby!!! Ka mul on üht-teist teatada, kuigi sinu avastusele mul võrdset vastu panna pole. Kus sa teda kohtasid?"
"Doktor Nicholsoni sanatooriumis."
"Räägi!"
Bobby kirjeldas möödunud öö sündmusi.
"Siis oleme õigetel jälgedel," leidis Frankie, kes oli hinge kinni pidades kuulanud. "Ja doktor Nicholson on loosse segatud. Bobby, mul on hirm selle mehe ees."
"Kirjelda mulle teda."
"Suur. Ja ma ütleksin, et tal on hüpnootiline jõud. Tema targad silmad jälgivad sind nii, et sul on tunne, nagu vaataksid nad sinust läbi otsekui klaasist."
"Millal sa temaga tutvusid?"
"Ta oli õhtusöögile kutsutud. Ja ta rääkis kahtlase põhjalikkusega minu autoõnnetusest ja kõigest sellega kaasnevast. Bobby, ma hakkan temas haistma meelemürgibande peameest. See niinimetatud raviasutus on arvatavasti sildiks, mis võimaldab tal teatud morfiumi-, oopiumi- ja muu seesuguse tagavara soetada. Meelemürgihaigete ravimise ettekäändel varustab ta neid tegelikult mürgiga."
"Kõlab üsna veenvalt."
"Kõlab veelgi veenvamalt, kui räägin sulle Henry Bassington-ffrenchist."
Nüüd oli Bobby kord kuulaja olla.
"Kas tema naine aimab midagi?" uuris ta, kui Frankie oli kirjeldanud Merroway Courti omaniku iseärasusi, meeleolusid ja vihapuhanguid.
"Võibolla. Aga võibolla ka mitte."
"On ta tark naine?"
"Selle üle pole ma veel mõelnud, Bobby. Ei, tark ta küll ei ole. Aga teatud mõttes kogenud. Igatahes avameelne, lihtne, meeldiv naine."
"Ja meie Bassington-ffrench?"
"Oo, Bobby, se