DOUGLAS ADAMS

ENAM KUI TÄIELIK
HÄÄLETAJA KÄSIRAAMAT

Täielik ja lühendamata


Tõlkinud Aivar Reidla
*****************************


Sissejuhatus:
Juhend käsiraamatule Mõned mõttetud märkused autorilt



Galaktikas hääletaja käsiraamatu ajalugu on tänapäevaks nii keeruliseks läinud, et iga kord seda jutustades soperdan ma kusagil, püüdes seda aga parandada, ei saada must aru. Nii on selle kogumiku näol hea võimalus ajada asjad enam-vähem õigeks või vähemalt hea väljanägemisega kõveraks. Kõik vale mis siia on lisatud on, niipalju kui see minusse puutub, lisatud hea pärast.
Sellise pealkirja mõte tärkas mul esimest korda 1971. aastal, kui ma lamasin purjakil ühel Innsbrucki-lähedasel põllul, Austrias. Ma polnud eriti purjus vaid just niipalju kui võtad paar kanget Gösseri õlut ja pole juba kaks päeva järjest midagi söönud. Arvestades, et oled hääletaja, ilma pennitagi taskus. Jutt käib tavalisest püstiseismisraskusest.
Mul oli kaasas "Euroopas hääletaja käsiraamatu" Ken Walshi väljaanne. Kelleltki laenatud ja väga võidunud eksemplar. 1971. aastal oli see raamat mul ikka veel alles, nüüdseks tuleb ta aga lugeda siiski varastatuks. Mul polnud kaasas raamatut "Euroopa viie dollariga päevas" (siis sai sellega hakkama), kuna ma ei kuulunud sellesse finantsseltskonda.
Öö hakkas laskuma põllule, mis laisalt minu all keerles. Ma murdsin pead selle üle, kuhu võiks minna, et oleks Innsbruckist odavam, et see keerleks vähem ja kus minuga ei juhtuks sellist jama nagu tol õhtul Innsbruckis. Juhtus aga järgnev. Ma jalutasin mööda linna püüdes leida üht iseäralikku aadressi. Olin täiesti eksinud kui peatusin ja küsisin teed ühelt mehelt tänaval. Ma teadsin, et see ei saa kerge olema, kuna ma ei osanud saksa keelt. Olin aga ikkagi üllatunud, kui avastasin kui raske suhelda on veel selle kentsaka mehega. Vähehaaval, asjatutes heitlustes üksteisest aru saada, selgus mulle tõde inimestest Innsbruckis. Esimene, kelle peatasin, ei rääkinud inglise keelt, prantsuse keelt ja oli peale selle ka kurt ja tumm. Siira käte vehkimisega sooritatud vabanduste seeria saatel eemaldusin. Mõni minut hiljem, ühel teisel tänaval üritasin ühe teise mehega uuesti. Too paistis samuti olevat kurt ja tumm. See oli siis kui ma õlut ostsin.
Ma riskisin minna tänavat mööda tagasi. Ma katsetasin uuesti.
Kui kolmas mees, keda kõnetasin, osutus kurdiks, tummaks ja lisaks veel pimedaks, hakkasin tundma kummalist raskust oma õlgadel; puud ja majad võtsid tumeda ja ähvardava ilme, ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud. Ma vedasin mantli tihedalt endale ümber ja kiirustasin hädisena mööda tänavat, piitsutatuna äkilistest tuulehoogudest. Ma põrkasin kellegagi kokku ja mögisesin vabandada, aga ta oli kurt ja tumm ning täiesti võimetu minust aru saama. Taevas muutus süngeks. Kõnnitee tundus olevat purjus ja käis ringi. Kui ma sel hetkel oleks juhtunud üle tee asuvasse hotelli sisse astuma, ja seal kurtuse kokkulepe samuti kehtinuks, oleks jäänud vaid üks võimalus. Mu mõistus oleks täiesti kokku jooksnud ja ma oleks veetnud ülejäänud elu kirjutades niisuguseid raamatuid, millega Kafka kuulsaks ja ilaseks sai.
Nagu juba öeldud, läksin ma koos oma Euroopas hääletaja käsiraamatuga põllule pikutama. Ja kui siis tähed sirama hakkasid ja ümbritsesid mind nagu ainust inimest, kes on võimeline Galaktikas hääletaja käsiraamatut kirjutama, olin nagu välgust rabatud. Mõeldes seda mõtet jäin kiiresti magama ja unustasin ta umbes kuueks aastaks.
Astusin Cambridge Ülikooli. Õppisin igasuguseid aineid ja lõpetasin inglise keele alal. Hoolisin kõvasti tütarlastest ja sellest, kuidas mu jalgrattal läheb. Hiljem hakkasin kirjanikuks ja tegelesin mitmesuguste töödega. See oli uskumatult kasulik, aga tegelikult segas lihtsalt päikese nägemist. Teised kirjanikud peaksid teadma, mida selle all mõtlen.
Mu lemmikplaan oli kirjutada midagi, milles oleks koos nii komöödia kui ka teaduslik fantastika. Just see paine vedas mu sügavatesse võlgadesse ja meeleheitesse. Mitte keegi polnud huvitatud, välja arvatud lõpuks üks mees: BBC raadio toimetaja Simon Brett, kellel oli olnud sama idee, komöödia ja teaduslik fantastika koos. Kuigi Simon jõudis toimetada vaid esimese osa, enne kui ta ise kirjutamisele pühendus (ta on kõige paremini tuntud Ühendriikides oma suurepäraste Charles Paris’i kriminaalromaanidega), võlgnen talle siiski sügava tänu lihtsalt selle eest, et alustas tühjalt kohalt. Tema tööd jätkas legendaarne Geoffrey Perkins.
Alguses läks lugu kole keeruliseks. Mul oli tol ajal maailmast üsna kõrini ja panin kokku kuut erineva sündmustikuga lugu. Kõik nad lõppesid erineval teel maailma lõpuga, aga erinevatel põhjustel. Seda kogumikku nimetasin "Maa lõpud".
Kui mu mõtted olid täidetud esimese loo detailidega - selles oli Maa hävitatud selleks, et rajada ülekosmoselist kiirteed - leidsin, et on vaja kedagi teiselt planeedilt. See seletaks lugejale mis parajasti juhtub ja annaks loole vajaliku konteksti. Nii ma mõtlesingi välja, kes ta on ja mida ta teeb Maal.
Ma otsustasin nimetada ta "Ford Prefect". (See oli nali mis tõmbas muidugi täielikult haneks kogu Ameerika lugejaskonna, sest siiani polnud keegi neist kuulnud veidrama nimega väikeautost, paljud aga arvasid, et see on trükiviga WordPerfect’is.) Ma selgitasin tekstis, et vähimgi minu tulnuka iseloomu tundmine enne tema maale saabumist, laseb tal oma nime tunda "kenasti silmapaistmatuna". Ta oli lihtsalt unustanud tavalise eluviisi.
Kuidas sai selline eksitus tekkida? Mulle tuli meelde, et kui mul oli veel kombeks mööda Euroopat hääletada, võis sageli märgata, et informatsioon või nõuanded tee kohta olid vananenud või eksitavad. Enamik neist olid ju tulnud inimeste reisijuttudest.
Sel hetkel turgatas mulle meelde pealkiri Galaktikas hääletaja käsiraamat, ükskõik kus ta siis kogu aja oli olnud. Ma otsustasin, et Ford on uurija, kes kogub andmeid Käsiraamatu jaoks. Niipea, kui hakkasin seda mõtet arendama, liikus see halastamatult loo keskmesse ja lõpuks, nagu tegeliku Ford Prefecti autor ütleks, on tühi sõnamulin.
Nagu paljudel on üllatus lugeda, sai lugu valmis kõige keerulisemal teel. Episoodiliselt kirjutamine tähendab seda, et kui ma lõpetasin ühe jupi, ei olnud mul aimugi sellest, mida järgmine võiks sisaldada. Kui selle sündmustiku keerdudes ja käändudes mõned juhtumused näisid valgustavat varemsündinut, olin ise rohkem üllatunud kui keegi teine.
Ma arvan, et BBC hoiak selle kuuldemängu suhtes tema tegemise ajal oli väga sarnane sellele, mis Macbeth tundis mõrvates inimesi suhtes - algidee, millele järgnes ettevaatlik entusiasm ja siis aina suurem ja suurem häireolukord õhukese kohustuste kihi all, lõppu aga ei mingit. Jutustused, mis olid Geoffrey, minu ja helitehniku nädalateks maaalusesse stuudiosse matnud ja võtnud niisama palju aega ühe heliefekti jaoks kui teistel kulub tervele seeriale (ja varastades kõigilt selle stuudio aega, milles nii teha), olid kõik jõulised võltsingud, aga absoluutselt tõepärased.
Seeriate eelarve tõusis punktini, mida maksti tegelikult Dallase mõnede sekundite eest. Kui kuuldemäng poleks peale läinud...
Esimene episood jõudis eetrisse BBC Raadio 4-s kolmapäeval, 8. märtsil 1978. a. kell 10.30 õhtul avalikkuse särava mittetähelepanu märgi all. Seda kuulasid nahkhiired. Üksikud koerad haukusid.
Paari nädala pärast tilkusid üks või kaks kirja. Nii - keegi oli ikkagi kuulanud. Inimestele, kellega ma rääkisin, paistis meeldivat Marvin, Paranoidne Android, kelle ma oli kirjutanud loosse nagu ühestseeninalja ja arendanud edasi vaid Geoffrey pealekäimisel.
Siis hakkasid mõned kirjastajad huvi tundma. Ma olin volitatud Pan Book'i Inglise osakonna poolt need seeriad raamatuks koondama. Pärast paljusid viivitusi ja redutamist ja vabanduste leiutamist ja saunade saamist sain ma umbes kahe kolmandikuga sellest tööst hakkama. Siis ütlesid nad väga meeldivalt ja viisakalt, et ma olen juba kümme tähtaega mööda lasknud, nii et kas ma ei võiks lõpetada just sellel leheküljel, kuhu jõudnud olen ning anda see neetud käsikiri neile.
Vahepeal püüdsin kirjutada teisi kuuldemänge, samuti kirjutasin ja toimetasin käsikirju TV-seeriale "Dr. Who". On ju äärmiselt meeldiv omada isiklikku raadioseeriat, eriti sellist mille kohta keegi kirjutab, et on seda kuulanud, mis sest et see leiba ei anna.
 Niisugune oli enam-vähem olukord siis, kui Galaktikas hääletaja käsiraamat 1979. a. septembris välja tuli ja sattus Sunday Times'i hulgimüügi bestselleri esimesele kohale. Ja jäi sinna pidama. Selge, keegi oli kuulanud.
Siinkohal lähevad asjad keerulisemaks ja just sellest ma rääkisin, kui hakkasin sissejuhatust kirjutama. Juhend ilmus nii paljudes vormides - raamatud, raadio, telesarjad, heliplaadid ja varsti ka kinofilmid - iga kord erineva põhiliiniga nii, et tegi isegi kõige ägedamad fännid nõutuks.
Siin on nüüd läbilõige erinevatest versioonidest, ilma erinevate Ühendriikides nähtud lavavariantideta, mis teeksid asja veel keerulisemaks.
Raadiosarjad algasid Inglismaal 1978. aasta märtsis. Esimesed seeriad koosnesid kuuest programmist või lõigust nagu me neid kutsusime. Lõik 1 kuni 6. Lihtne. Hiljem aasta lõpu poole lisandus veel üks episood mida hüüti Jõuluepisoodiks. Sellel polnud mingit seost Jõuludega. Jõuluepisoodiks kutsuti teda sellepärast, et oli esimene saade 24. detsembril, see on jõululaupäeval. Sellest peale läksid asjad järjest keerulisemaks.
1979. aasta alguses, anti Inglismaal välja esimene Hääletaja raamat, pealkirjaga Galaktikas hääletaja käsiraamat. See oli tublisti paisutatud versioon raadiosarja neljast esimesest episoodist, milles mõned tegelased käitusid sootuks teistmoodi ja teised tegelased täpselt samamoodi aga täiesti erinevatel põhjustel. See tähendab sama teost, kuid päästab dialoogide ümberkirjutamisest.
Samal ajal lasti müüki duubelplaadid, mis olid kontrastina raadiosarja pealiskaudselt koondatud neli esimest episoodi. Need polnud tegelikult lindistused mis raadios kõlasid vaid täiesti uued lindistused samast tekstist. See oli sellepärast, et me kasutasime taustana grammofoniplaate, mis on küll raadios kenad kuulata, kuid muudavad kommertsliku väljaandmise võimatuks.
1980. aasta jaanuaris sai BBC eetrisse lastud viis uut Galaktikas hääletaja käsiraamatu episoodi, mis tegi nende koguarvuks kaksteist.
1980. aasta alguses ilmus Inglismaal Hääletaja teine raamatuväljanne, samal ajal kui Harmony Books kirjastas Ühendriikides esimese väljaande. See oli üsna põhjalikult ümbertöötatud, ümbertoimetatud ja koostatud versioon Galaktikas hääletaja käsiraamatu raadiosarja episoodidest nr. 7, 8, 9, 10, 11, 12, 5 ja 6 (selles järjekorras). Et olla otsekohene, sai raamatu nimeks Restoran Universumi Lõpus, kuna see sisaldas Galaktikas hääletaja käsiraamatu raadioepisoodi nr. 5, mille tegevus toimus Milliway-nimelises restoranis, tuntud ka kui Restoran Universumi Lõpus.
Peaaegu samal sai valmis ka heliplaat, kujutades endast kõvasti ümberkirjutatud ja laiendatud 5-ndat ja 6-ndat episoodi raadiosarjast. See heliplaat sai samuti nimeks Restoran universumi lõpus.
Vahepeal, 1981. aastal sai BBC ja ringhäälinguga koos tehtud televisioonisari kuuest Galaktikas hääletaja käsiraamatu episoodist. Need toetusid enam või vähem kuuele esimesele raadioepisoodile. Teisisõnu sisaldasid nad enamuse raamatust Galaktikas hääletamise juhend ning teise poole raamatust Restoran universumi lõpus. Seetõttu ei sisaldanud need raamatute redigeeringuid, kuigi järgisid raadioseeriate põhistruktuuri.
1982. aasta jaanuaris kirjastas Harmony Books Restorani universumi lõpus Ühendriikides.
1982. aasta suvel sai üheaegselt Inglismaal ja Ühendriikides avaldatud Hääletaja kolmas raamat, pealkirjaga Elu, Universum ja kõik muu. Selle aluseks polnud midagi, mida oleks juba raadios kuuldud või televisioonis nähtud. Tegelikul kuulusid sinna küll kindlalt raadiosarja episoodid 7, 8, 9, 10, 11 ja 12. Need lõigud on, kui te mäletate, juba revideeritud kujul kogutud raamatusse Restoran universumi lõpus.
Nüüd ma läksin Ameerikasse, et kirjutada filmistsenaarium. See pidi sisaldama kõike valmisolevat ja seni, kui filmitegemine edasi lükkus (kuulujuttude põhjal pidi filmimist alustatama kohe pärast "Viimse trumbi" valmimist), kirjutasin neljanda ja viimase osa triloogiast, Nägemist ja suur tänu kõigi kalade eest. See kirjastati 1984. aasta alguses Suurbritannias ja USA-s ning oli suurepäraselt vastuolus igasuguste dateeringutega ja muu tehtuga, kaasa arvates teda ennast.
Kuna sellest kõigest polnud veel küllalt, siis kirjutasin veel Infocom'ile arvutimängu, millel oli vaid põgus sarnasus selle tiitli all ennemavaldatuga. Koostöös Geoffrey Perkinsiga koostasime kogu Galaktikas hääletaja käsiraamat: Originaalsed raadiokäsikirjad (avaldati 1985. a. Inglismaal ja USA-s). See oli põnev seiklus. Nagu pealkirigi näitab, on see raamat raadiostsenaariumide kogu. Seega on ainus Hääletaja publikatsioon, mis täpselt ja täielikult kopeerib teist. Tunnen ennast veidi ebamugavalt - sellepärast, et sissejuhatus sellele raamatule oli kirjutatud pärast selle raamatu lõppu, mida te praegu lugema hakkate ja on loomulikult sellega täielikus vastuolus.
Tihti küsivad inimesed minult, kuidas lahkuda planeedilt. Neile olengi koostanud väikese ülevaate.

Kuidas pääseda orbiidile

1. Helista NASA-sse. Nende telefoninumber on (713) 483-3111. Tee neile selgeks, et sul on niipea kui võimalik vaja siit ära saada.
2. Kui nad ei ole nõus kaasa aitama, helista mõnele sõbrale, kes sul Valges Majas võiks töötada - (202) 456-1414 - et ta kostaks NASA-meestele mõne sõna sinu heaks.
3. Kui sul ei ole ühtegi sõpra Valges Majas, helista Kremlisse (küsi ülemere-operaatorilt numbrit 0107-095-295-9051).Neil ei ole seal kunagi ühtegi sõpra (või vähemalt mitte niisugust, kellele auk pähe rääkida), aga neil tundub olevat mõningast mõjuvõimu. Igatahes võid proovida.
4. Kui see ebaõnnestub, helista juhendite saamiseks paavstile. Tema telefoninumber on 011-39-6-6982 eeldades, et kommutaator on töökorras.
5. Kui kõik need püüded luhtuvad, hääleta maha mööduv lendav taldrik ja tee neile selgeks, et sul on eluliselt oluline saada siit minema enne, kui saabuvad su telefoniarved.

*********************************
Douglas Adams
Los Angeles 1983 ja
London 1985/1986

Galaktikas hääletaja käsiraamat

***********************************


Jonny Brock'ile ja Clare Gorst'ile
ja kõigile teistele arlingtonlastele
tee, sümpaatia ja sohvaga.

Kusagil Galaktika spiraali kaardistamata tagaküljest ja tema läänepoolsest spiraalikeerust mõõtmatus kauguses asub üks väike ja mitte kellelegi vajalik kollane päike.
Kui umbes 98 miljoni miili kaugusel selle ümber tiirelda, siis paistab kätte üks rohekas-sinine planeet, mille asukad on nii meeldivalt primitiivsed, et nad peavad tänapäevani kvartskelli heaks leiutiseks.
Sellel planeedil on - õigem oleks öelda oli - üks mure. Enamus inimesi, kes seal elasid, olid suurema osa ajast õnnetud. Paljud otsustused olid sellest asjaolust põhjustatud, enamik aga seisnes siiski väikeste roheliste paberitükikeste liikumises. See on lisatud teadmiseks, mitte sellepärast, et need rohelised paberitükid oleksid õnnetud olnud.
Ja nii see probleem säilis; paljud inimesed olid mõttetud ja suurem osa neist haletsusväärsed, isegi need kellel olid kvartskellad.
Paljud olid üha rohkem arvamusel, et nad tegid puude otsast alla tulemisega suure vea. Ja mõned lisasid, et isegi puud olid halb leidus ja mitte keegi ei oleks kunagi tohtinud ookeanist välja tulla.
Ja siis, ühel neljapäevasel päeval, peaaegu kaks tuhat aastat pärast seda, kui üks mees naelutati puu külge sellepärast, et ütles kui tähtis ja kena oleks, kui inimesed veidi muutuksid, istus üks tüdruk omaette ühes väikeses kohvikus Rickmansworth'is ja arutas selle üle, mis on kogu aeg viltu läinud ja avastas lõpuks mooduse, kuidas maailm heaks ja õnnelikuks paigaks muuta. Sel hetkel oli tal õigus ja mitte kedagi polnud vaja sellepärast kuhugi naelutada.
Kahjuks, enne kui ta jõudis helistada ja kellelegi sellest rääkida, toimus kohutav, mõttetu katastroof ja see hea mõte läks igaveseks kaotsi.
See ei ole selle tüdruku jutustus.
Aga see on lugu tollest kohutavast ja mõttetust katastroofist ning mõningatest tema järelmõjudest.
See on ühtlasi ka raamat, pealkirjaga Galaktikas hääletaja käsiraamat - mitte mõni Maa raamat ja kuni see katastroof toimus, polnud ta kunagi Maal trükitud, seda polnud ükski maalane mitte kunagi näinud ja isegi mitte kuulnud.
Sellest hoolimata täiesti tähelepanuväärne raamat.
Tegelikult oli see võib-olla kõige tähelepanuväärsem raamat, mis kunagi on Väikese Vankri suurtest kirjastuskorporatsioonidest välja tulnud - neist pole ükski maalane samuti kunagi kuulnud.
See pole mitte ainult täiesti tähelepanuväärne raamat vaid samuti suuresti kasulik - populaarsem kui "Taevase kodumajapidamise entsüklopeedia", rohkem ostetud kui "Viiskümmend kolm muud asja, mida teha nullgravitatsioonis", rohkem vaieldav kui Oolon Coluphid'i filosoofiliste tiraadide triloogia "Kus Jumal eksis?", "Mõnda Jumala suurimatest vigadest" ja "Kes on üldse Jumal?".
Paljudes rahulikumates tsivilisatsioonides Galaktika välimisel idapoolsel harul oli Hääletaja käsiraamat juba välja jäetud suurest Galaktika Entsüklopeediast - kõigi teadmiste ja tarkuse tüüpilisest varasalvest. Seal oli palju vahelejätmisi ja see sisaldas palju kahtlase väärtusega informatsiooni, aga lõpuks, olles metsikult ebakorrektne, ületab ta vanemat ja igavamat tööd kahe tähtsa lähenemise poolest.
Esiteks on ta pisut lühem; teiseks on talle kaanele kirjutatud suurte ja sõbralike tähtedega ÄRA PABISTA.
Aga lugu sellest kohutavast ja mõttetust neljapäevast, lugu selle aimamatutest tagajärgedest ja lugu sellest, kuidas need tagajärjed on lootusetult seotud selle tähelepanuväärse raamatuga, algab väga lihtsalt.
See algab ühe majaga.

1. peatükk

Maja seisis tähtsusetuna täpselt küla ääres. See oli omaette ja seisis fassaadiga Lääne põldudele viiva tee poole. See oli igati tähtsusetu maja - umbes kolmkümmend aastat vana, ilma loata ehitatud, nelinurkne, tehtud tellistest ja tal olid esiküljel neli sellise kujuga akent, mis enam või vähem täielikult pilku riivasid.
Ainuke inimene, kellele see maja mingitmoodi oluline oli, oli Arthur Dent ja seda ainult sellepärast, et ta juhtus seal elama. Ta oli seal elanud ligikaudu kolm aastat pärast seda, kui ta kolis ära Londonist, sest see linn tegi ta närviliseks ja ärritunuks. Ta oli enam-vähem kolmekümneaastane, pikk, tumedajuukseline ja mitte kunagi endaga rahulolev mees. Põhiline, mis teda ärritas, oli see, et inimesed küsisid talt alatasa, miks ta nii mossis on. Ta töötas kohalikus raadios, kus püüdis oma sõpradele alatasa rääkida huvitavamaid lugusid, kui need võib-olla aru said. Sellepärast, et enamik tema sõpru töötas reklaami alal.
Kolmapäeva öösel oli kõvasti sadanud, teerada oli märg ja mudane, aga neljapäeva hommikul oli päike ere ja säras viimaseid kiiri Arthur Denti majale. Arthur ei olnud veel põhjalikult aru saanud, et omavalitsus tahab selle ümber lükata, et ehitada asemele ringtee.

Arthur ei tundnud ennast neljapäeva hommikul kell kaheksa eriti hästi. Ta ärkas unesegasena, tõusis üles, uitas unesegasena toas ringi, avas akna, nägi buldooserit, leidis üles oma tuhvlid ja tatsas ära vannituppa pesema.
Pasta hambaharjale - nii. Puhas.
Habemeajamise peegel - keerata ülespoole. Ta tegi seda. Hetkeks peegeldus läbi vannitoa akna teine buldooser. Õigesti sätituna peegeldas see Arthur Denti habemetüükaid. Ta ajas need maha, pesi, kuivatas ja tatsas kööki, et leida midagi meeldivat suhu pistmiseks.
Kastrul, kaan peale, külmkapp, piim, kohvi. Haigutus.
Sõna buldooser uitas korraks läbi tema aju, et leida endale seal mingi seos.
See buldooser köögi akna taga oli päris suur.
Ta jõllitas seda.
"Kollane," mõtles ta ja tatsas tagasi magamistuppa riietuma.
Vannitoast möödumisel jõi ta suure klaasitäie vett ja siis teise. Ta hakkas kahtlustama, et on pohmellis. Miks ta pohmellis on? Oli ta eelmisel õhtul joonud? Ta oletas, et vist küll. Ta tabas välgatuse habemeajamispeeglist. "Kollane," mõtles ta ja tatsas edasi magamistuppa.
Ta seisis ja mõtles. Õllekas, mõtles ta. Oh hoidku, õllekas. Ebamääraselt meenus mingi vihastamine, millegi sellise pärast, mis näis tähtis. Ta oli sellest teistele rääkinud, kõnelenud õige pikalt, õigemini kahtles ta: tema selgeim visuaalne mälestis olid klaasistunud pilgud teiste inimeste nägudel. Ta meenutas midagi uuest ringteest. See oli olnud kuum teema juba kuid, ainult et keegi ei paistnud sellest midagi teadvat. Naeruväärne. Ta jõi suure sõõmu vett. Ta otsustas, et lugu peab lahenema iseenesest. Kellelgi pole seda ringteed vaja, omavalitsusel pole tuge. See lugu peab lahenema iseenesest.
Jumal, kui hirmsa pohmelli ma olen tekitanud. Ta vaatas ennast riidekapi peeglist. Ta oli mures oma keele väljanägemise pärast. "Kollane," mõtles ta. Sõna kollane uitas korraks läbi tema aju, et leida endale seal mingi seos.
Viisteist sekundit hiljem oli ta majast väljas ja lebas tema aiateele läheneva suure kollase buldooseri ees.

Hr. L. Prosser oli, nagu nad ütlevad, lihtne inimene. Teiste sõnadega oli ta süsinikule-põhinev kahejalgne ahvidest arenenud eluvorm. Täpsemalt liigitades oli ta neljakümnene, paks, närune ja töötas kohalikus omavalitsuses. Hämmastaval kombel oli ta peale selle isaliinis Dzingis-khaani otsene järeltulija, kuigi ise ei teadnud. Kuna vahepealsed põlvkonnad ja rasside segunemine olid niivõrd raputanud tema geene, et tal ei olnud märkimisväärseid mongoliidseid tunnusjooni, saab hr. L. Prosseri kuulsate esivanemate pärandina eraldada vaid eelpoolmainitud lihavust, mittemõistmist ja erilist armastust väikeste karusnahksete mütsikeste vastu.
Keegi ei pidanud teda võitlejatüübiks; tegelikult oli ta närviline ja ärahirmutatud mees. Täna oli ta eriliselt närviline ja ärahirmutatud, kuna tema tööga läks midagi tõsiselt valesti. Töö seisnes selles, et vaadata, kuidas Arthur Denti maja on päeva lõpuks tee pealt eest ära koristatud saab.
"Tulge sealt ära, hr. Dent," ütles ta, "te ei saa võita, te teate. Te ei saa lõpmatuseni buldooseri ees lamada." Ta püüdis teha oma pilku raevukamaks, see aga ei läinud.
Arthur lamas mudas ja pladistas sellega.
"Ma mängin," ütles ta, "vaatame, kumb enne rooste läheb."
"Ma kardan, et teil tuleb sellega leppida," ütles hr. Prosser, näppides oma karusnahkset mütsi, seda oma pealael keerutades, "see ringtee on vaja ehitada ja ta ehitatakse!"
"Esimest korda kuulen sellest," ütles Arthur, "miks seda vaja on?"
Hr. Prosser viibutas oma sõrmi natuke aega tema poole, siis lõpetas selle ja pani käe tasku.
"Mis te silmas peate, milleks on vaja ehitada?" küsis ta. "See on ringtee. Me peame ehitama ringteid."
Ringteed on leiutised, mis lasevad ühtedel inimestel tormata punktist A väga kiiresi punkti B, samal ajal kui punktist B tormavad teised inimesed väga kiiresti punkti A. Inimesed, kes elavad punktis C, mis on täpselt nende punktide vahel, imestavad sageli, mida imelist on selles punktis A, et punkti B inimesed sinna nii saada tahavad, ja mida suurepärast on punktis B, et punktist A nii palju rahvast sinna püüab. Nad soovivad sageli, et inimesed ometi ükskord välja mõtleksid, kus kuradi kohas neile lõppeks olla meeldib.
Hr. Prosser tahtis olla punktis D. Punkt D ei olnud midagi sarnast, see oli ainult üks väike kõrvaline punkt, väga kaugel punktidest A, B ja C. Ta oleks tahtnud, et tal oleks väike majake punktis D, mille telgjoon asuks maja ukse kohal. Ja veeta mõnusalt hulganisti aega punktis E, mis peaks olema lähim kõrts punktile D. Tema naine muidugi tahtis roose kasvatada, aga temale meeldisid telgjooned. Ta ei teadnud millepärast, talle need lihtsalt meeldisid. Tal läks buldooserijuhtide mõnitavate pilkude all palavaks.
Ta tammus jalalt jalale, aga mõlema peal oli ebamugav seista. Ilmselt oli keegi olnud kohutavalt ebakompetentne ja ta lootis, et see jumala pärast tema poleks.
Hr. Prosser ütles "Teil oli küllalt õigust protesteerida või teha ettepanekuid selleks määratud ajal. Kas te ei tea?"
"Määratud aeg?" huilgas Arthur. "Määratud aeg? Esimest korda sain ma sellest teada siis, kui üks töömees eile minu juurde tuli. Ma küsisin talt, kas ta tahab mu aknaid pesta ja tema ütles, et ei. Et ta tahab selle maja ära lammutada. Ta ei ütelnud seda muidugi otse välja. Muidugi mitte. Enne pesi ta hulga aknaid ja võttis mult viieka. Siis alles rääkis."
"Aga hr. Dent, plaanid on olnud kohalikus plaaniametis kättesaadavad juba viimased üheksa kuud."
"No muidugi, kohe kui olin sellest eile õhtul kuulnud, läksin neid vaatama. Te ei pea ju muidugi selle kohta mingit märkust tegema? Ma mõtlen rääkima kellelegi või kuhugi."
"Aga plaanid olid tahvlil..."
"Tahvlil? Ma käisin juhuslikult maja kuni keldrini läbi, et neid leida."
"See on tahvlite osakond."
"Pimedas."
"Noh, võibolla olid pirnid läbi."
"Ja trepid samuti?"
"Kuid te ju leidsite teate!"
"Jah," ütles Arthur, "leidsin. See oli ühel tahvlil pärast lukustatuna tunduvat kabinetti asuvas kasutamata pesuruumis, mille ukse peal oli silt 'Hoiduge leopardide eest'."
Pilv läks üle peade. See heitis varju üle Arthur Denti, kes lamas küünarnukkidele toetudes külmas mudas. See heitis varju üle Arthur Denti maja. Hr. Prosser kortsutas selle peale kulmu.
"See ei paista just eriti kena välja," ütles ta.
"Vabandage, aga mulle ta juhtumisi meeldib."
"Teile hakkab ringtee meeldima."
"Oh, jääge vait," ütles Arthur Dent. "Jääge vait ja minge ära. Ja võtke oma neetud ringtee kaasa. Teil ei ole sellised jalad, et siin seista ja te teate seda."
Hr. Prosseri suu avanes ja sulgus mõned korrad järjest ja tema mõistus oli hetkeks täidetud seletamatute, kuid kohutavalt atraktiivsete piltidega sellest, kuidas Arthur Denti maja hävib leekides ja Arthur ise jookseb karjudes välja leegitsevatest rusudest, kolm tüsedat oda seljas. Hr. Prosserit tülitasid sellised visioonid sageli ja tegid ta väga närviliseks. Ta kokutas natuke ja surus siis enesest välja:
"Hr. Dent," küsis ta.
"Ahoi? Jah?" küsis Arthur.
"Natuke faktilist informatsiooni teile. On teil aimu, kui palju viga teeb see buldooserile, kui ma lasen tal otse üle teie sõita?"
"Kui palju?" küsis Arthur.
"Mitte kõigevähematki," ütles hr. Prosser, tormitsedes närviliselt imestusest, miks ta aju on täidetud tuhandete karvaste ratsanikega, kes kõik tulistavad teda.

Kummalise kokkusattumuse tõttu oli "mitte kõigevähematki" täpselt samapalju, kui ahvist arenenud Arthur Dent kahtles selles, et üks ta lähimaid sõpru ei olnudki arenenud ahvist, vaid tegelikult hoopis eluvorm planeedilt kusagil Betelgeusi naabrusest ja mitte Guildfordist nagu ta ise tavaliselt teatas.
Arthur Dent polnud seda isegi kahtlustanud kunagi.
See tema sõber oli saabunud planeedile Maa umbes viisteist maa-aastat tagasi ja oli tublisti vaeva näinud, et ennast Maa ühiskonda sisse sulatada. Peab ütlema, et mõningase eduga. Näiteks veetis ta need viisteist aastat väites, et on töötu näitleja, mis oli küllalt tõenäoline.
Ta oli teinud ettevaatamatu ja mõttetu vea, sest oli oma ettevalmistavates uuringutes pisut koonerdanud. Kogutud informatsioon lubas tal valida endale nimeks "Ford Prefect", kuna see pidi olema kenasti tähelepandamatu.
Ta ei olnud eriti pikk, tema näojooned olid silmatorkavad, aga mitte väga ilusad. Ta juuksed olid traatjad ja punakaskollased ning meelekohtadelt tahapoole kammitud. Tema nahk näis olevat ninalt ära veetud. Midagi tema juures oli veidi imelik, aga raske oli öelda, mis täpselt. Võibolla see, et ta silmad ei pilkunud piisavalt tihti ja mõnda aega temaga rääkides hakkasid su silmad tahtmatult selle pärast vett jooksma. Võibolla see, et ta naeris natuke liiga laialt, mis andis inimestele rammestava mulje, nagu tahaks ta nende kõri kallale tulla.
Ta mõjus enamusele oma Maalt leitud sõpradele ohutu ekstsentrikuna. Nagu taltsutamatu joodik mõningate veidrustega. Näiteks murdis ta tihti sisse ülikooli pidudele, jäi seal väga purju ja hakkas naljatama sealt leida õnnestunud astrofüüsikutega, kuni ta välja visati.
Vahetevahel haaras teda väga kummaline meeleolu ja ta põrnitses nagu hüpnotiseeritult taevast, kuni keegi talt küsis, mis ta teeb. Siis näis ta hetkeks süüdlasena, rahunes ja irvitas.
"Oh, vaatasin just lendavaid taldrikuid," naljatas ta ja igaüks hakkas naerma ja küsis talt, mis sorti lendavaid taldrikuid ta vaatas.
"Rohelisi!" vastas ta patuse irvitusega, naeris natuke metsikult ja siis ründas äkitselt lähimat baari ja ostis metsiku koguse napsi.
Taolised õhtud lõppesid tavaliselt halvasti. Ford võis juua ennast viskist segi, prantsatada mõne tüdrukuga nurka ja sellele ebaselgete fraasidega selgitada, et lendavate taldrikute värv ei oma tõesti mingit tähtsust.
Seejärel, kõikudes poolparalüseeritult mööda öiseid tänavaid, tavatses ta mööduvatelt politseinikelt küsida, kas nad teavad teed Betelgeusile. Politseinik tavatses vastu küsida midagi taolist, et "Kas te ei arva, et oleks aeg minna koju, söör?"
"Ma püüan, kullake. Ma püüan." on see, mida Ford niisugustel asjaoludel muutumatult vastas.
Tegelikult jälgis ta siis, kui põrnitses hajameelselt taevast, igasuguseid lendavaid taldrikuid. Põhjus, miks ta ütles rohelisi, oli vaid selles, et Betelgeusi kaubandusluure tavapärane munder oli roheline.
Ford Prefect ei lootnud, et mõni lendav taldrik võiks üldse niipea saabuda, sest viisteist aastat oli pikk aeg ükskõik kuhu maandumiseks, iseäranis veel kuhugi nii ajuvabasse kohta nagu Maa.
Ford soovis, et lendav taldrik tuleks varsti, sest ta teadis kuidas lendavaid taldrikuid maha hääletada ja kuidas neilt küüti saada. Ta teadis, kuidas vaadata Universumi imesid vähem kui kolmekümne Altairi dollariga päevas.
Tegelikult oli Ford Prefect ringihulkuv uurija selle täiesti tähelepanuväärse raamatu, Galaktikas hääletaja käsiraamatu pärast.

Inimolendid on suured kohanejad ja lõunane elu Arthuri maja juures oli korraldunud kindlasse rutiini. Arthuri väljakujunenud roll oli lamada pladistades mudas, esitades juhuslikke nõudeid näha oma advokaati, oma ema või head raamatut. Hr. Prosseri aktsepteeritud roll oli Arthurile auku pähe rääkida juhuslike uute lähenemisviisidega. Niisugustega nagu rahvale-hea jutt või sammume-progressile jutt, sa-tead-nad-lükkavad-su-maja-ükskord-kokku, ära-kunagi-vaata-tagasi jutt ja paljud teistsugused meelitused ja ähvardused. Ja buldooserijuhtide väljakujunenud roll oli istuda kohvi juues ringis ja eksperimenteerida ametühingumäärustega, et näha kuidas võiks olukorda nende finantsiliseks kasuks mõjutada.
Maa liikus rahulikult oma päevasel kursil.
Päike oli hakanud kuivatama muda, milles Arthur lamas.
Vari liikus jälle üle tema.
"Tere, Arthur," ütles vari.
Arthur vaatas üles ja kõõritades vastu päikest, hämmastus Ford Prefecti enda kohal nähes.
"Ford! Tere, kuidas läheb?"
"Kenasti," ütles Ford, "kuule, on sul tegemist?"
"On mul tegemist?" hüüatas Arthur. "Olgu, ma olen just saanud endale kõik need buldooserid ja asjad, et nende ees lamada, sest nad hakkavad mu maja ümber lükkama, kui ma ei lama, aga juhul kui... olgu, ei, mitte eriti, miks sa küsid?"
Betelgeusil ei tuntud sarkasmi ja Ford Prefect ei pannud seda sageli tähele, kui ta just ei keskendunud. Ta ütles: "Väga hea. Kas me saame kusagil juttu ajada?"
"Mida?" küsis Arthur Dent.
Mõned sekundid paistis, et Ford ignoreerib teda põrnitsedes liikumatult taevasse nagu jänes, kes püüab rongi pääseda. Siis kükitas ta ootamatult Arthuri kõrvale.
"Meil on vaja rääkida," ütles ta tungivalt.
"Kena," ütles Arthur, "räägi."
"Ja juua," ütles Ford. "On eluliselt tähtis, et me räägiksime ja jooksime. Kohe. Me lähme külasse õllekasse."
Ta vaatas jälle taevasse, närviliselt, ootusärevalt.
"Kuule, kas sa ei saa aru!" karjus Arthur. Ta osutas Prosserile. "See mees tahab mu maja kokku lükata!"
Ford vaatas kiiresti Prosseri poole, mõtiskles.
"Olgu. Kas ta saab sellega hakkama siis, kui sa ära oled?" küsis ta.
 "Aga ma ei taha, et ta seda teeks!"
"Ah."
"Kuule, mis sinuga lahti on, Ford?" küsis Arthur.
"Midagi. Midagi pole lahti. Kuula mind - ma pean sulle rääkima tähtsaimast asjast, mida sa üldse tead. Ma pean sulle rääkima kohe ja ma pean seda rääkima "Hobuse ja Tallipoisi" trahteris.
"Aga miks?"
"Sellepärast, et sulle on varsti väga kanget napsi vaja."
Ford põrnitses Arthurit ja Arthur imestas, et ta tahtejõud hakkas kahanema. Ta ei saanud aru, et see oli ühe vana joogimängu pärast, mida Ford õppis mängima Orion Beeta madraniidikaevanduste võrku teenindavates kosmodroomides.
Mäng ei olnud päris ilma sarnasuseta Maa mänguga, mida kutsutakse indiaani maadluseks. Seda mängitakse nii:
Kaks võistlejat istuvad teine teisele poole lauda, mõlemal pits ees.
Nende vahele pannakse pudel Janx'i viina (nagu see on igaveseks talletatud iidses Orioni kaevurilaulus "Oh, ära anna mulle tilkagi rohkem Vana Janx'i viina/ Ei, ära anna mulle tilkagi rohkem Vana Janx'i viina/ sest mu pea läheb lendu, mu keel jääb vait, mu silmad kuivavad ära ja mina võin surra/ Kalla mulle veel üks patune Vana Janx'i viin).
Mõlemad kahest võistlejast koondavad siis oma tahte pudelile ja püüavad sellest pilguga kallata. Ja kallavad viina oma vastase klaasi, kes peab selle ära jooma.
Pudel täidetakse siis jälle. Mängu võib alustada uuesti. Ja veel kord.
Kui sa kord hakkad kaotama, siis võid kaotajaks jäädagi, sest et üks Janx'i viina omadustest on kahjustada telepsüühilist jõudu.
Niipea, kui enne kindlaks määratud kogus oli ära tarvitatud, pidi lõplikult kaotanu etendama kaotamist, mis oli tavapäraselt nilbelt bioloogiline etendus.
Ford Prefect mängis tavaliselt kaotuseni.

Ford põrnitses Arthurit, kes kippus arvama, et võib-olla ta siiski tahtis minna "Hobusesse ja Tallipoissi."
"Aga mis saab mu majast...?" küsis ta kaeblikult.
Ford vaatas üle tema hr. Prosserit ja äkki tabas teda patune mõte.
"Ta tahab su maja kokku lükata?"
"Jah, ta tahab ehitada..."
"Ja ta ei saa, sest sina lamad tema buldooseri ees?"
"Jah, ja..."
"Ma olen kindel, et me saame üht-teist korraldada," ütles Ford. "Vabanda!" käratas ta.
Hr. Prosser (kes kõnemehena arutas buldooserijuhtidega seda, kas Arthur Denti vaimne tervis seab nad ohtu või mitte ja kui seab, siis kui palju neile makstakse) vaatas ringi. Ta oli üllatunud ja kergelt ärritatud nähes, et Arthuril oli seltsiline.
"Jah? Tere?" hõikas ta, "kas hr. Dent on juba mõistusele tulnud?"
"Ja kas me võime hetkeks oletada," hõikas Ford, "et ta ei ole seal olnud?"
"Hästi?" ohkas hr. Prosser
"Ja kas me võime oletada ka seda," küsis Ford, "et ta on siin terve päeva?"
"Nii?"
"Ja kas teie mehed seisavad siin terve päeva ringis ilma, et nad midagi teeksid?"
"Võib juhtuda, võib juhtuda..."
"Hästi, kui te olete loobunud midagi tegemast, ei ole teil ju tegelikult vaja teda siia lamama?"
"Mis?"
"Te ju," ütles Ford kannatlikult, "ei vaja teda tegelikult siin."
Hr. Prosser mõtles selle üle.
"Hästi, ei, mitte seda..." ütles ta, "mitte just ei vaja..."
Ford ütles, "kui te nii võiksite seda käsitleda või lugeda nagu oleks ta tegelikult siin, siis võiksime tema ja mina tunniks või pooleks baari lipsata. Kuidas see kõlaks?"
Hr. Prosseri arust kõlas see täiuslikult.
"See kõlab täiesti põhjendatult..." ütles ta rahustava häälega imestades, keda ta püüdis rahustada.
"Ja kui te ise tahate hiljem kiireks hetkeks ära käia," rääkis Ford, "võime me alati asendada teid tagasitulekuni."
"Suur tänu teile," ütles hr. Prosser, kes ei saanud enam aru, kuidas üldse käituda, "suur tänu teile, jah, te olete väga heasoovlik..." Ta kortsutas kulmu, siis naeratas, siis püüdis mõlemaid korraga teha, kukkus läbi, haaras kätte oma karusnahkse mütsikese ja keerutas seda pealael kohendades. Ta võis ainult oletada, et ta on just võitnud.
"Nii," jätkas Ford Prefect, "võib-olla ei teinud ma ennast päris arusaadavaks. Kas ei peaks keegi mitte buldooseri ees lamama? Kas ei sõida nad mitte hr. Denti majja sisse, kui seal kedagi peatamas pole?"
"Mis?" küsis hr. Prosser.
"See on väga lihtne," seletas Ford, "mu klient, hr. Dent rääkis, et peab neid kinni lamades siin maapinnal, mudas. Nii et tulge ja asendage teda."
"Millest te räägite?" küsis Arthur, aga Ford tonksas teda oma kingaga, et ta vait oleks.
"Te tahate minult," küsis hr. Prosser, püüdes uut mõtet endale arusaadavaks teha, "et ma tuleks lamama siia..."
"Jah."
"Buldooseri ette?"
"Jah."
"Hr. Denti asemele."
"Jah."
"Mutta."
"Mutta nagu te ütlesite."
Niipea, kui hr. Prosser aru sai, et ta oli praktiliselt lüüa saanud, tundis ta nagu pommi vajumas oma õlgadele: see oli rohkem, kui ta maailmast aru saada suutis. Ta ohkas.
"Kas te võtate tagasi tulles hr. Denti baarist kaasa?"
"See on nii," vastas Ford, "see on täpselt nii."
Hr. Prosser astus paar närvilist sammu edasi ja peatus.
"Lubate?" küsis ta.
"Luban," vastas Ford. Ta pöördus Arthuri poole.
"Lase käia," ütles ta Arthurile, "tõuse üles ja lase mees lamama."
Arthur tõusis püsti, tundes ennast nagu unenäos.
Ford noogutas Prosserile, kes istus kurvalt ja saamatult mutta. Ta tundis, et kogu ta elu on mingisugune unenägu ja imestas vahetevahel, kelle oma see on ning kas need teised näevad ka sedasama. Muda kattis ta tagumiku ja käsivarred ning nõrgus kingadesse.
Ford vaatas rangelt tema poole.
"Ja ei mingit hr. Denti maja vaikset lammutamist kuni ta ära on. On nii?" küsis ta.
"Paljas mõtegi," urises hr. Prosser, "poleks pähe tulnud," jätkas ta, olles ennast selili keeranud. "See on üks kõige paljamatest mõtetest, mis mulle pähe võiks tulla."
Ta nägi buldooserijuhtide ametühingu esindajat lähenemas, lasi oma pea vajuda ja sulges silmad. Ta püüdis juhtida oma põhjendusi selleni, et ta vaimne tervis ei ole ohus. Ta ei olnud selles päris kindel - ta aju paistis olevat täis mürasid, hobuseid, suitsu ja vere lõhna. See juhtus alati, kui ta tundis haletsust või leplikkust, ta ei suutnud seda endale kuidagi seletada. Kõrgemates dimensioonides, millest me midagi ei tea, möirgas võimas khaan raevuselt, hr. Prosser aga ainult värises ja niutsus. Ta hakkas tundma väikest veekipitust silmalaugude taga. Bürokraatlik vägikaikavedu, vihane mees mudas lamamas, raskestimõistetavad võõrad seletamatut alandust jagamas ja tundmatu ratsanike armee naermas tema üle ta peas - missugune päev.
Missugune päev. Ford Prefect teadis, et see on kama kõik, kas Arthuri maja lükatakse nüüd kokku või mitte.
Arthur jäi väga murelikuks.
"Aga kas me võime teda usaldada?" küsis ta.
"Minu pärast võime teda maailma lõpuni usaldada," vastas Ford.
"Ah tõesti," ütles Arthur, "ja kaugel see on?"
"Umbes kaheteistkümne minuti pärast," vastas Ford, "tule nüüd, mul on ühte napsu vaja."

2. peatükk

Siin on see, mida Galaktika entsüklopeedia ütleb alkoholi kohta. Ta ütleb, et alkohol on värvitu lenduv vedelik, kujunenud suhkru käärimise teel ning märgib samuti selle joobnustavat efekti mõningatele süsinikul-põhinevatele eluvormidele.
Galaktikas hääletaja käsiraamat paneb ka alkoholi tähele, Ta ütleb, et parim jook kogu eksistentsi jooksul on Pangalaktiline Kurguloputuspomm. Ta ütleb veel, et Pangalaktilise kurguloputuspommi mõju on nagu purustataks su ajusid sidrunilõikudesse mähitud suure kuldse tellisega.
Käsiraamat räägib samuti sellest, missugustel planeetidel segatakse parimat Pangalaktilist Kurguloputuspommi, palju sa võiksid selle eest maksta ja missugused vabatahtlikud organisatsioonid seal sinu turgutamiseks on.
Käsiraamat ütleb sulle isegi seda, kuidas sellist jooki ise valmistada.
Võta mahl ühest Vana Janx'i Viina pudelist, seletab ta.
Vala sellesse üks mõõt Santraginus V merevett. Oh seda Santraginuse merevett, seletab ta. Oi neid Santraginuse vennikesi!
Lisa kolm kuubikut Arcturuse Megadzinni segus sulatamiseks (see peab olema korralikult külmutatud, muidu on bensiin haihtunud).
Lisa neli liitrit Fallia soogaasi selles mullitamiseks, kõigi nende õnnelike hääletajate mälestuseks, kes surid mõnust Fallia soodes.
Kalla üle hõbelusika selja pinnale ujuma mõõt Qualactini Hypermindi ekstrakti, pimeda Qualactini Tsooni kõigi joobnustavate lõhnade lõhna. Peent, magusat ja müstilist.
Kukuta sinna sisse Algoli Päikesetiigri hammas. Vaata seda lahustumas, laotades Algoli päikese kiiri sügavale joogi südamesse.
Piisuta Zamphuor'i
Lisa üks oliiv.
Joo...aga...väga ettevaatlikult...
Galaktikas hääletaja käsiraamatut müüakse palju paremini, kui Galaktika entsüklopeediat.

"Kuus pinti bitterit" ütles Ford Prefect "Hobuse ja Tallipoisi" baarimehele, "ja kiirest palun, maailma lõpp on peaaegu käes."
"Hobuse ja Tallipoisi" baarimees ei pälvinud sedasorti kohtlemist. Ta lükkas oma prillid ninale ja pilgutas silmi. Ford ei pannud teda tähele ja jõllitas aknast välja. Siis vaatas baarimees Fordi asemel Arthuri poole, kes kehitas abitult õlgu ega öelnud midagi.
Nii küsiski baarimees, "Ah mis, söör? Kena ilm selleks," ja hakkas kanne täitma.
Ta proovis uuesti. "Kas te lähete täna õhtul mängu vaatama?"
Ford vaatas kiiresti tagasi tema poole.
"Ei, mitte mingil juhul," ütles ta ja vaatas jälle aknast välja.
"Mispärast siis, juba ette ära tehtud otsus, te varjate, söör?" küsis baarman. "Kas Arsenalil pole šansse?"
"Ei, ei," ütles Ford, "see on vaid sellepärast, et maailma lõpp hakkab tulema."
"Ja, muidugi, söör, nii te ütlesite," rääkis baarimees, vaadates samal ajal üle oma prillide Arthurit. "Kena pääsemine Arsenalil, kui see nii juhtub."
Ford vaatas selja taha, ehtsalt üllatununa.
"Ei, mitte päriselt," ütles ta. Ta kortsutas kulmu.
Baarimees hingas sügavalt sisse. "Olge lahked, söör, kuus kannu," ütles ta.
Arthur naeratas talle kahtlevalt ja kehitas jälle õlgu. Ta pööras ümber ja naeratas jälle kahtlevalt trahteri seltskonna poole, ainsal põhjusel, et mõni neist võis kuulda, mis seal sündis.
Mitte keegi polnud ja mitte keegi ei saanud aru, mis asja pärast ta naeratab.
Mees, kes istus Fordist järgmisena, vaatas kahte meest, vaatas kuut kannu, tegi kiire peastarvutuse, jõudis meeldiva lahenduseni ja irvitas lolli ja lootusrikka ilmega nende poole.
"Uju ära," ütles Ford, "need on meie," saates talle sellise pilgu, millise võiks ette manada Algoli päikesetiiger.
Ford libistas letile viienaelase raha. Ta ütles, "hoia ülejäänu endale."
"Mis, viiekast? Suur tänu, söör."
"Teil on kümme minutit aega selle kulutamiseks."
Baarimees pidas paremaks lihtsalt veidi eemale jalutada.
"Ford," ütles Arthur, "võid sa mulle palun rääkida, mida põrgut siin lahti on?"
"Joo ära," ütles Ford, "sa pead need kolm pinti endast läbi laskma."
"Kolm pinti?" ütles Arthur. "Lõuna ajal?"
Fordi kõrval istuv mees irvitas ja noogutas õnnelikult. Ford ignoreeris teda. Ta ütles, "Aeg on illusioon. Lõunaaeg topelt."
"Väga sügavmõtteline," ütles Arthur, "sa võid selle Readers Digest'sse saata. Neil on sinusuguste jaoks terve lehekülg.
"Joo ära."
"Miks kõik kolm kannu äkki?"
"Lihaste lõdvestuseks, sul on seda vaja."
"Lihaste lõdvestuseks?"
"Lihaste lõdvestuseks."
Arthur jõllitas oma õllesse.
"Kas ma tegin täna midagi valesti," küsis ta, "või on maailm olnud alati niisugune ja mina nii endassetõmbunud, et ei saa aru?"
"Olgu," ütles Ford, "ma püüan sulle selgitada. Kaua me teineteist tunneme?"
"Kui kaua?" Arthur mõtles. "Ee, umbes viis aastat, võib-olla kuus," ütles ta. "Igatahes ei ole see vist raisatud aeg olnud."
"Olgu," ütles Ford, "mis sa teed, kui ma ütlen, et ma ei ole üleüldse Guildfordist vaid ühelt väikeselt planeedilt kusagil Betelgeusi naabruses?"
Arthur kehitas sellise jama peale õlgu.
"Ma ei tea," ütles ta, võttes lonksu õlut. "Miks sa peaksid selliseid asju rääkima?"
Ford tõusis püsti. Polnud tõesti mõtet vaeva näha hetkel, kui maailma lõpp oli käes. Ta ütles ainult, "Joo ära."
Ta lisas täiesti tõsiselt, "Maailma lõpp on käes."
Arthur saatis ülejäänud seltskonnale järgmise kahvatu naeratuse. Ülejäänud seltskond kortsutas kulmu. Üks mees andis talle märku, et jätku neile naeratamine ja tegelegu oma asjadega.
"Täna peaks olema neljapäev," ütles Arthur iseendale, kummardudes kannu kohale. "Ma ei ole kunagi sõltunud neljapäevast."

3. peatükk

Sellel isesugusel neljapäeval liikus midagi paljude miilide kõrgusel planeedi pinnast läbi ionosfääri. Mitmed midagid tegelikult, mitmed tosinad hiiglasuured kollased kamakataolised plaatjad midagid, hiiglasuured nagu kontorihooned, vaiksed nagu linnud. Nad hõljusid kergelt, soojenedes tähe Sol elektromagnetilistes kiirtes, hinnates oma aega, grupeerudes, ette valmistades.
Planeet nende all oli peaaegu täiesti unustanud nende kohaloleku. See oli täpselt see, mida nad vajasid tolleks hetkeks. Hiiglasuur kollane midagi läks märkamatult Goonhilly'sse, nad möödusid Canaverali neemest ilma piuksutagi, Woomera ja Jordelli pank paistsid otse nende all. Sellest oli kahju, sest see oli just niisugust sorti koht, mida nad oleksid pidanud kõik need aastad vaatama.
Ainuke koht, mida nad üldse registreerisid, oli väike must leidus, mida nimetati Sub-Etha-Sens-O-Matic1 ja mis vilkus vaikselt omaette. See asus mugavalt pimedas ühes nahkpaunas, mida Ford Prefect harilikult kandis kaela riputatuna. Ford Prefecti koti sisu oli tegelikult päris põnev ja oleks mõnel Maa füüsikul silmad punni võinud ajada. Sellepärast ta varjas koti sisu alati paari murtud nurkadega kõige peale pressitud näidendi teksiga, milles osalusele ta pretendeeris. Sub-Etha-Sens-O-Maticu ja käsikirjade kõrval oli tal Elektrooniline Pöial - lühike tömp must kepp, sile ja tuhm, mõnede lamedate lülitite ja tabloodega ühes otsas. Tal oli veel üks leidus, mis nägi välja pigem nagu suurem taskuarvuti. Sellel oli umbes sadakond tillukest lamedat nuppu ja umbes nelja ruuttolli suurune ekraan, millele võis iga hetkega ilmuda üks "lehekülg" miljonist. See leidus paistis olevat hullumeelselt keeruline ja see oli ka üks põhjus, miks seda katvale kodusele plastikkestale oli suurte tähtedega kirjutatud ÄRA PABISTA. Teine põhjus oli see, et too leidus oli tegelikult kõige tähelepanuväärsem raamat, mis kunagi on Väikese Vankri suurtest kirjastuskorporatsioonidest välja tulnud - Galaktikas hääletaja käsiraamat. Tema mikro-submeson elektroonilisele komponendile kirjastamise põhjuseks on see, et oleks ta normaalses raamatuvormis trükitud, oleks üks tähtedevaheline hääletaja vajanud mõningaid ebasobivalt suuri hooneid selle hoidmiseks.
Selle all olid Ford Prefecti kotis mõned pastakad, märkmik ja suurem saunalina "Marks & Spencer" kaubamajast.

Galaktikas hääletaja käsiraamatul on märksõna 'käterätt' kohta natuke öelda.
Käterätt, ütleb see, on üks kõige võimsamalt kasulik asi, mis tähtedevahelisel hääletajal võib olla. Osaliselt on tal praktiline väärtus. Sa võid soojenduseks ennast sellesse sisse mässida, kui hüppad läbi Jaglan Beeta külmadelt kuudelt. Sa võid sellel lamada Santraginus V suurepärastel marmorliivastel randadel, hingates sisse pärlendava mere aure. Sa võid selle peale võtta, magades Kakrafooni kõrbemaailma tähtede all, mis paistavad nii punaselt; kasutada purjena miniparvel, tulles aeglaselt alla rängast Moth'i jõest; niisutada teda kasutamiseks käsitsivõitluses; mähkida ta ümber pea, et kaitsta end kahjulike aurude eest või vältida Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja gaasi (üks üle mõistuse loll loom, ta oletab, et kui sina ei näe teda, siis tema ei saa ka sind näha - hull nagu hari, aga väga väga jampslik). Sa võid lehvitada ohu korral oma käterätti hädasignaalina ja loomulikult lõpuks ka kuivatada ennast, kui ta ikka veel piisavalt puhas paistab.
Palju olulisem, et käterätil on määratu psühholoogiline väärtus. Kui hulgus (hulgus - mittehääletaja) mingil põhjusel avastab, et hääletajal on käterätt kaasas, oletab ta automaatselt, et tolle omanduses on veel hambahari, vahetuspesu, seep, plekktoos küpsistega, plasku, kompass, reketipall, sääsetõrje šifoon, vihmakindel keep, kosmoseskafander jne, jne. Pealegi võib hulgus sel juhul õnnelikult laenata hääletajale mõnda neist asjust või tosinat muud eset, mille hääletaja võis õnnetuseks olla "kaotanud". Mida hulgus võib mõelda, on see, et igaüks, kes võib hääletada hingetõmbega läbi Galaktika, karmi elu elada, räpane olla, võidelda kohutavate imeolenditega, võidukas olla, ja ikka veel mäletab oma käteräti asukohta, on kindlasti mees, kellega tuleb arvestada.
Siitpeale fraas, mis kuulub hääletamise slängi: "Hei, sina, kas sa mässid seda vinget Ford Prefecti. See on üks näss, kes tõesti teab, kus ta käterätt on (mässima: teadma, teadlik olema, koos seksima; vinge: tõesti mõnus sell; näss: tõesti hämmastavalt mõnus sell).

"Kas sa käteräti võtsid kaasa?" küsis Ford äkki Arthurilt.
Arthur vaatas tema poole, võideldes oma kolmanda kannutäiega.
"Miks? Mida, ei... kas oleks pidanud?" ta oli üllatunult püsti tõusnud, sest sellel ei paistnud mingit tähtsust olevat.
Ford laksutas ärritunult keelt.
"Joo ära," urises ta.
Sel hetkel kostis väljast läbi õlleka tasase sumina, läbi plaadiautomaadi hääle, läbi Fordist järgmisena istuva mehe Fordi juhuslikult ostetud viski luksatuste hääle, tuhm mürisev raksatus.
Arthur tõmbas oma õlle kurku, hüppas jalgadele.
"Mis see on?" haugatas ta haledalt.
"Ära muretse," ütles Ford, "nad ei ole veel alustanud."
"Tänu jumalale," ütles Arthur ja rahunes.
"See oli vist sinu maja kokkukukkumine," ütles Ford oma viimast kannu ära pannes.
"Mis?" kisendas Arthur. Äkki oli Fordi nõidus haihtunud. Arthur vaatas metsikult enda ümber ringi ja jooksis akna juurde.
"Mu jumal, ja ongi! Nad on mu maja ära lammutanud, mida kuradit ma siin õllekas teen, Ford?"
"Sellel pole mingit vahet, kus sa oled," ütles Ford, "Jäta neile nende lõbu."
"Lõbu?" hädaldas Arthur. "Lõbu!" ta heitis uuesti kiire pilgu aknast välja, et vaadata, kas nad ikka räägivad samast asjast.
"Kuradile nende lõbu!" huilgas ta ja jooksis õllekast välja, lehvitades raevukalt peaaegu tühja õllekannu. Ta ei võitnud sellepärast õllekas mitte ühtegi sõpra.
"Pidage, te vandaalid! Te kodupurustajad!" karjus Arthur. "Te poolhullud visigoodid, kas te lõpetate juba!"
Ford pidi talle järele minema. Ta pöördus kiiresti baarimehe poole ja küsis neli pakki hiina pähkleid.
"Siin nad on, söör," ütles baarimees, ladudes pakid letile, "kakskümmend üks penni, olge lahked."
Ford oli väga lahke - ta andis baarimehele järgmise viienaelase ja käskis ülejääk endale jätta. Baarimees vaatas algul seda, siis Fordi. Ta värises äkki: ta koges hetkeks tunnet, millest ta ei saanud aru, sest keegi polnud Maal seda veel kunagi kogenud. Suure pinge seisundis annab iga eksisteeriv eluvorm välja tillukese üleva signaali. See signaal teadustab lihtsalt täpset ja peaaegu pateetilist tunnet, kui kaugel see olend on oma sünnikohast. Maal ei ole kunagi võimalik olla kaugemal kui kuusteist tuhat miili oma sünnipaigast ja tegelikult ei ole see väga kaugel, nii et need signaalid on liiga väikesed tähele panemiseks. Ford Prefect oli sel hetkel suure pinge all ja ta oli sündinud kuussada valgusaastat eemal Betelgeusi lähedal.
Baarimehel käis pea hetkeks ringi, tabatuna vapustavast, arusaamatust kaugusetundest. Ta ei teadnud, mida see tähendas, aga ta vaatas Ford Prefecti uue respektitundega, peaaegu aukartusega.
"Olete te siiras, söör?" küsis ta vaikse sosinaga, millel oli mõju vaigistada õllekat. "Arvate, et maailma lõpp on käes?"
Ford oli toibunud. Ta oli kergemeelses meeleolus.
"Jah," ütles ta lõbusalt, "minu hinnangu järgi kahe minuti pärast."
Baarimees ei saanud seda juttu uskuda, aga ta ei saanud ka uskumata jätta seda hämmastust, mida ta just oli tundnud.
"Kas me saaksime midagi selle vastu ette võtta?" küsis ta.
"Ei, mitte midagi," vastas Ford, toppides pähkleid taskusse.
Keegi naeris äkki rämedalt tasaseks jäänud baaris selle peale, kuidas kõik olid juhmistunud.
Fordist kõrval istunud mees oli nüüdseks purupurjus. Ta silmad vilasid, kui ta Fordi juurde tuli.
"Ma arvan," ütles ta, "et kui maailma lõpp hakkab tulema, peaksime me pikali heitma või paberkotid pähe tõmbama või midagi muud tegema."
"Kui teile meeldib, siis muidugi," vastas Ford.
"Nii nad meile sõjaväes rääkisid," ütles mees ja heitis pikki pilke tagasi oma viski poole.
"Kas see aitab?" küsis baarman.
"Ei," vastas Ford ja kinkis talle sõbraliku naeratuse. "Vabandage mind," ütles ta, "ma pean minema." Hetke pärast oli ta läinud.
Õllekas oli veel hetke vaikne ja siis, võideldes raskustega, kostis jälle rämeda häälega mehe naer. Tüdruk, kelle ta oli endaga baari lohistanud, oli teda viimase tunni jooksul hakanud kõigest südamest jälestama. Tüdrukule võinuks pakkuda suurt rahuldust teadmine, et umbes pooleteise minuti pärast aurustub mees äkki vesiniku-, osooni- ja vingugaasipahvakuks. Igatahes kui see hetk saabus, oli ta liiga tegevuses enda aurustamisega, et tähele panna.
Baarimees puhastas oma kurku. Ta kuulis ennast ütlemas, "Viimased tellimused, palun."

Hiiglasuured kollased masinad hakkasid laskuma allapoole ja liikuma kiiremini. Ford teadis, et nad on seal. Ta ei oleks tahtnud, et päris niimoodi läheb.

Joostes mööda tänavat, oli Arthur peaaegu oma majani jõudnud. Ta ei märganud, kui külmaks oli äkki läinud, ta ei märganud tuult, ta ei märganud äkilist vihmasagarat. Ta ei märganud midagi peale buldooserite roomikute aeglase liikumise üle prügihunniku, mis oli tema kodu olnud.
"Te barbarid!" röögatas ta. "Ma nõuan kohtu kaudu omavalitsuselt tagasi iga penni! Ma poon teid üles, tõmban rattale ja raiun neljaks! Ja annan piitsa! Ja keedan... kuni... kuni... kuni teil on küllalt saanud."
Ford jooksis väga kiiresti talle järgi. Väga väga kiiresti.
"Ja siis ma teen seda veelkord!" kisendas Arthur. "Ja lõpuks ma kogun kokku kõik väikesed tükid, mis järgi on jäänud, ja hüppan nende peal!"
Arthur ei pannud tähele, et mehed jooksid buldooseritest välja. Ta ei märganud, et hr. Prosser jõllitas palavikuliselt taevasse. See, mida hr. Prosser nägi, oli hiiglasuur kollane midagi, mis kriiskas pilvedest alla. Võimatult hiiglasuur kollane midagi.
"Ja ma jäängi nende peal hüppama," karjus Arthur, ikka joostes, "kuni jalad on rakkus, või ma mõtlen välja midagi veel vastikumat, ja siis..."
Arthur komistas, kukkus pea ees, veeres ja maandus lapiti oma seljale. Lõpuks ta märkas, et midagi on lahti. Ta näpp osutas ülespoole.
"Mis põrgut see on?" kriiskas ta.
Ükskõik mis see siis kihutas üle taeva oma koletislikus kollasuses, igatahes rebis ta taeva pooleks üle mõistuse käiva müraga ja kadus kaugustesse, jättes taevasse õhuaugu, mis täitus kõrvu kuus jalga pealuusse lööva pauguga.
Teine järgnes talle samal moel, ainult valjemini.
Raske on täpselt kirjeldada, mida inimesed planeedi pinnal nüüd tegid, sest nad ei teadnud seda isegi. Nad ka ei mõelnud palju selle üle, joostes läbi majade, joostes majadest välja, ulgudes kärarikkalt selle lärmi keskel. Kogu maailmas täitusid tänavad inimestega, autod libisesid üksteise otsa nagu müra, mis langes nende peale ja rullus siis nagu tõusulaine üle küngaste ja orgude, kõrbete ja ookeanide, paistes tasandavat kõike mida tabas.
Ainult üks mees seisis ja vaatas taevast, seisis kohutava kurbusega oma silmis ja kummitroppidega oma kõrvus. Ta teadis täpselt, mis juhtub ja oli seda teadnud sellest ajast peale kui ta Sub-Etha Sens-O-Matic oli hakanud ööpimeduses tema padja kõrval plinkima ja ta äratanud. Seda ta oli oodanud kõik need aastad, aga kui ta oli dešifreerinud need signaalid, haaras teda külmatunne ja südames pigistas. Kõigist rassidest kogu Galaktikas, kes oleksid võinud tulla ja öelda planeet Maale suure "tere", mõtles ta, ei oleks pidanud need küll Vogonid olema.
Siiski teadis ta, mida peab tegema. Kui Vogonite kosmoselaev müristas kõrgelt üle tema läbi õhu, avas ta oma pauna. Ta viskas välja "Joosepi ja Hämmastava Värvilise Öösärgi" käsikirja, ta viskas välja "Nõiduse" käsikirja: ta ei vajanud neid seal, kuhu ta oli minemas. Kõik oli korras, kõik oli ette valmistatud.
Ta teadis, kus oli tema käterätik.

Äkiline vaikus tabas Maad. See oli isegi halvem kui müra. Mõni aeg ei juhtunud midagi.
Suured kosmoselaevad rippusid liikumatult taevas, üle kõigi maa rahvaste. Rippusid taevas liikumatult, koletult, raskelt, püsivalt, justkui looduse mõnitamiseks. Paljud inimesed said hoobilt šoki, kui nende mõistus püüdis kombata seda, mida nad nägid. Kosmoselaevad rippusid taevas nii nagu tellised ei ripu.
Ja ikka ei juhtunud midagi.
Siis tuli sealt kerge sosin, üks äkiline avara kõikehõlmava häälega sosin. Iga Hi-Fi süsteem maailmas, iga raadio, iga televiisor, iga kassettmagnetofon, iga suurim ja iga pisemgi kõlar, iga keskklassi lustikummut lülitas ennast vaikselt sisse.
Iga tinakann, iga prügikast, iga auto, iga veiniklaas, iga roostes plekilatakas hakkas tööle nagu akustiliselt täiuslik valjuhääldi.
Seda häält Maale edastades oli tehtud midagi väga lõplikku hääle reprodutseerimise alal, nimelt suurim publikule adresseeritud süsteem, mis iial ehitatud. Aga sealt ei kostnud ei kontserti, ei muusikat, ei fanfaare, ainult lihtlabane teade.
"Maa inimesed, palun teie tähelepanu," ütles hääl ja see oli imetore. Imetore täiuslik kvadrofooniline hääl koos nii väheste moonutustega nagu seda tekitab vapra mehe nutt.
"Räägib Prostetniline Vogon Jeltz Galaktilise Hüperkosmose Planeerimise Nõukogust," jätkas hääl. "Nagu te kahtlemata teate, vajab Galaktika kõrvaliste regioonide arendamise plaan hüperkosmilise ekspresstee ehitamist läbi teie tähesüsteemi ja kahetsusväärselt on teie planeet üks nendest, mis määratud hävitamisele. Protsess võtab aega natuke vähem kui kaks teie Maa minutit. Tänan teid."
Hääl suri välja.
Kujuteldamatu hirm laskus Maal vaatavatele inimestele. Hirm liikus vaikselt läbi kokkukogunenud salkade nagu oleksid need rauapuru lauaplaadil ja magnet liiguks nende all. Paanika tärkas jälle, lootusetu põgenemispaanika, aga põgeneda polnud kuhugi.
Jälgides seda lülitasid Vogonid oma valjuhääldi jälle sisse. See ütles:
"Teil pole põhjust olla sellest üllatunud. Kõik plaanid ja hävitamiskäsud on olnud nähtaval teie kohalikus plaaniametis Alfa Centauril juba viiskümmend teie Maa aastat, nii et teil on olnud küllalt aega esitada ükskõik milliseid formaalseid kaebusi ja on liiga hilja hakata nüüd sellest lärmi tegema."
Valjuhääldi vaikis jälle ja selle kaja kandus üle maa. Koletud kosmoselaevad keerasid end taevas vaiksel käigul. Kõigi alaküljel luugi kohal avanes tühi must ring.
Samal ajal pidi keegi kusagil olema kruttinud raadiosaatjat, määranud kindlaks lainepikkuse ja saatnud tagasi Vogonite laevadele teate vastuväidetest planeedi kasuks. Mitte keegi ei kuulnud iialgi, mida selles öeldi, nad kuulsid ainult vastust. Valjuhääldi ärkas uuesti ellu. Hääl oli pahane. See ütles:
"Mis te selle all mõtlete, et te pole kunagi olnud Alfa Centauril? Taeva pärast, inimkond, see on ainult nelja valgusaasta kaugusel, te teate. Vabandan, aga kui te ei tunne üldse huvi oma kohalike asjade vastu, siis on see teie endi asi."
"Käivitage hävituskiired."
Valgus vallandus kosmoselaevade luugiavadest.
"Ma ei tea," ütles hääl valjuhääldist, "neetult tuim planeet. Mul pole mingit sümpaatiat." See lõigati läbi.
Oli kohutavalt õudne vaikus.
Oli kohutavalt õudne müra.
Oli kohutavalt õudne vaikus.
Vogonite Konstruktorite Laevastik vajus läbi tintja tähise tühjuse.

4. peatükk

Kaugel, Galaktika teisel spiraalikeerul, viiesaja tuhande valgusaasta kaugusel tähest Sol, kihutas Zaphod Beeblebrox, Keiserliku Galaktika Valitsuse President, üle Damograni merede. Tema ioonmootoriga deltapaat vilkus ja sädeles Damograni päikese käes.
Damogran kuum; Damogran kauge; Damogran peaaegu täiesti tundmatu.
Damogran, Kullast Südame salajane kodu.
Paat kihutas üle vee. Läks natuke aega, enne kui see leidis oma õige tee, sest Damogran on nii ebamugavalt loodud planeet. Ta koosneb ainult keskpärastest suurtest kõrbesaartest, mida eraldab üksteisest väga kena, aga masendavalt lai ookeaniavarus.
Paat kihutas edasi.
Selle topograafilise kohmakuse pärast oli Damogran jäänud alati asustamata planeediks. Sellepärast valiski Keiserlik Galaktika Valitsus Damograni Kullast Südame projekti jaoks. Sest see oli nii asustamata ja Kullast Südame projekt oli nii salajane.
Paat tõmbles ja hüples üle mere, üle mere, mis lebas kogu planeedi ainukese kasutamiskõlbliku saarestiku peamiste saarte vahel. Zaphod Beeblebrox oli teel tillukeselt kosmodroomilt Ida-Saartelt (see nimi oli täielikult tähenduseta kokkusattumus - Galaktika keeles tähendab Ida väikest, lamedat ja helepruuni) Kullast Südame Saarele, mida teise tähenduseta kokkusattumuse tõttu hüüti Prantsusmaaks.
Kullast Südamel töötamise üks kõrvalefekte oli terve sari keni tähenduseta kokkusattumusi.
Aga igatahes ei olnud kokkusattumus see, et täna, projekti tipppäeval, mil Kullast Südant esitleti lõpuks imestavale Galaktikale, oli ka Zaphod Beeblebroxi tipppäev. Selle päeva pärast otsustas ta esimest korda kandideerida presidenditoolile, otsus, mis saatis hämmastuse šokilaineid üle kogu Keiserliku Galaktika. Zaphod Beeblebrox? President? Ega ometi see Zaphod Beeblebrox? Ega ometi see president? Paljud olid näinud seda kui säravat tõestust, et kogu teadaolev loodu keedetakse lõpuks seebiks.
Zaphod irvitas ja andis paadile täistuurid.
Zaphod Beeblebrox, seikleja, eks-hipi, nautleja (petis? väga võimalik), maniakaalne enesereklaamija, kohutavalt halb isiklikes suhetes, vahel isegi täiesti võimatu.
President?
Kedagi polnud seebiks keedetud, vähemalt mitte sellepärast.
Ainult kuus inimest terves Galaktikas said aru Galaktika valitsemise printsiipidest ja nemad teadsid, et kui Zaphod Beeblebrox on ükskord teatanud oma kavatsusest saada Presidendiks, siis oli see enam-vähem täiesti teostatav: ta oli ideaalsest presidendimaterjalist.
Mille arusaamises nad kõige rohkem eksisid, oli põhjus, miks Zaphod presidendiks tahtis.
Ta randus hoogsalt, paisates päikese poole metsiku veevalli.
Täna oli päev; täna oli päev, mil nad võisid teada saada, mida Zaphod oli kavandanud. Täna toimus see, milleks Zaphod Beeblebroxile oli presidendikohta vaja. Täna oli ühtlasi ka tema kahesajas sünnipäev, aga see oli ainult veel üks tähenduseta kokkusattumus.
Ta naeris vaikselt omaette, kui ta kihutas üle Damograni merede, missugune imetore, erutav päev oli tulemas. Ta rahunes ja toetas oma kaks käsivart laisalt üle istme seljatoe. Ta tüüris lisakäega, mille ta oli hiljuti sobitanud oma parema käe alla, et see aitaks parandada tema suusapoksimist.
"Hei," kudrutas ta omaette, "sa oled tõesti külm sell." Aga ta närvid trillerdasid nagu koertevile.
Prantsusmaa saar oli umbes kakskümmend miili pikk, keskelt viis miili läbimõõdus, liivane ja sopilise kaldaga. Tegelikult ei paistnud ta oma olemuselt olevat mitte niiväga saar kui lihtsalt sopiline kallas, mis ümbritseb üht hiiglasuurt lahte. Seda muljet tugevdas veel tõsiasi, et sisemine poolkuukujuline rannajoon koosnes enamasti täielikult järskudest kaljudest. Kalju tipust langes maa tasaselt viis miili kuni vastaskaldani.
Kalju tipus seisis vastuvõtukomitee.
See koosnes enamjaolt inseneridest ja teadlastest, kes olid ehitanud Kullast Südame - enamasti humanoidid, aga siin ja seal olid vähesed reptiilsed aatomiteadlased, kaks või kolm rohelist, sülfilaadset maksimegagalaktikalast, üks kaheksajalgne füsukturalist ja Huuluuvuu (Huuluuvuu on superintelligentne sinist värvi vari). Kõik, välja arvatud Huuluuvuu, särasid oma värvilistes tseremoniaalsetes laborikitlites; Huuluuvuud näidati võimaluse korral aeg-ajalt läbi liigutatava prisma.
Mõõtmatult elev meeleolu värises neis kõigis. Koos ja omavahel olid nad läinud läbi ja mööda kõige tähtsamatest füüsikaseadustest, kujundanud ümber aine fundamentaalse ehituse, pingutanud, väänanud ja murdnud võimalikkuse ja võimatuse seadused, aga ikka tulnud kõige suurema elevusega kohtama meest, orani särbiga ümber kaela (oranzi särpi kandis traditsiooniliselt Galaktika President). Neile ei oleks see isegi siis palju lugenud, kui nad oleksid teadnud, kui palju võimu Galaktika Presidendil tegelikult oli: üldse mitte. Ainult kuus inimest Galaktikas teadsid, et Galaktika Presidendi töö pole mitte kasutada võimu vaid jätta sellest muljet.
Zaphod Beeblebrox oli oma töös hämmastavalt tubli.
Rahvamass ahmis õhku, oli pimestatud päikesest ja meresõiduoskusest, kui presidentlik kiirpaat vihises ümber neeme lahte. See välkus ja säras, kui liugles laiade laugete pööretega üle mere.
Tegelikult polnud sellel üldse vajadust vett puudutada, sest seda hoidis üleval ähmane ioniseeritud aatomite padi, aga nimelt efekti pärast oli see varustatud laiade stabilisaatorilabadega, mis võisid vette ulatuda. Need lõikasid ja paiskasid õhku veekihte, lõhestasid sügavaid haavu merre, mis õõtsus hullunult ja langes vahutades tagasi paadi kiiluvette, kui see üle lahe kihutas.
Zaphod armastas efekte: ta oli nendes parim.
Ta vilistas teravalt, paat libises küljetsi metsiku vikatterava kalju ette ja jäi kergelt lainetele kõikuma.
Hetkegi ootamata jooksis ta dekile, lehvitas ja irvitas umbes kolmele triljonile inimesele. Kolme triljonit inimest seal tegelikult polnud, aga nad jälgisid iga tema liigutust läbi väikese tri-D robotkaamera, mis hõljus alandlikult tema lähedal õhus. Presidendi veidrused tegid tri-D alati hämmastavalt populaarseks: selleks ta neid tegigi.
Ta naeratas jälle. Kolm triljonit ja kuus inimest ei teadnud, aga täna võis sündida suurem nali, kui keegi neist oleks osanud oodata.
Kaamera jäi peatuma suures plaanis tema teisel, rohkem populaarsel peal ja ta lehvitas jälle. Ta oli muidu enam-vähem humanoidi väljanägemisega, kui välja arvata üks ülearune pea ja kolmas käsivars. Ta sassis juuksed turritasid suvalistesse suundadesse, ta sinised silmad välkusid millestki täiesti arusaamatust ja ta habemetüükad olid peaaegu alati ajamata.
Kahekümne jala kõrgune läbipaistev kera ujus ta paadi järel, kõikudes ja keereldes, läikides särava päikese käes. Selle sees hõljus suur uhke punase nahaga polsterdatud poolringikujuline diivan. Mida rohkem kera kõikus ja keerles, seda rohkem püsis diivan täiesti paigal, kindel nagu polsterdatud kalju. Jälle oli kõik tehtud rohkem efekti jaoks, kui millekski muuks.
Zaphod astus läbi kera seina ja vajus diivanile. Ta laotas oma kaks käsivart selle seljatoele ja pühkis kolmandaga põlvelt tolmukübeme. Ta pead vaatasid ringi, naerdes. Ta tõstis oma jalad sohvale. Korraks, mõtles ta, võiks karjuda.
Vesi kees mulli all, pulbitses ja pritsis. Mull voogas läbi õhu, kõikudes ja keereldes veepritsmetes. Ronis kõrgemale, kõrgemale, heites valguslaike kaljule. Voogas jälle ülespoole, vesi voolamas tagasi sadu jalgu alla merre.
Zaphod naeris, kujutades ennast ette.
Läbinisti naeruväärne transpordimoodus, aga siiski täitsa ilus.
Kalju tipus kera vankus korra, põrkas vastu rööbasteed, keeras ennast selle väikesele nõgusale platvormile ja jäi seisma.
Tohutu aplausi saatel astus Zaphod Beeblebrox mullist välja, oranz särp valguses lõõmamas.
Galaktika President oli saabunud.
Ta ootas, kuni aplaus vaibus ja tõstis siis tervituseks käe.
"Hi," ütles ta.
Valitsuse ämblik nihkus alandlikult tema juurde ja püüdis suruda ta kätte teist eksemplari ettevalmistatud kõnest. Originaalteksti leheküljed kolm kuni seitse olid sel hetkel märjalt ulpimas Damograni Merel umbes viie miili kaugusel lahest. Leheküljed üks ja kaks olid päästetud Damograni Lehis-Tutt Kotka poolt ja liidetud juba uskumatult uude pesavormi, mille kotkas oli leiutanud. See oli tehtud enamjaolt papjeemašeest ja vastsündinud kotkapojal oli täiesti võimatu sealt välja ronida. Damograni Lehis-Tutt Kotkas oli kuulnud mõistest väljasurevad liigid, aga ei tahtnud kuidagi nendega liituda.
Zaphod Beeblebrox ei vajanud ettevalmistatud kõnesid ja kaldus armastusväärselt kõrvale ka sellest, mille ämblik oli toonud.
"Hi," ütles ta jälle.
Kõik näod särasid talle vastu, või vähemalt peaaegu kõik. Ta tiris rahvahulgast välja Trilliani. Trillian oli tüdruk, kelle Zaphod oli hiljuti üles korjanud ühe planeedi külastamisel, lõbu pärast, inkognito. Ta oli sale, tumedavereline, humanoid, pikkade mustade lokkis juustega, täiusliku suu, naljaka nöbinina ja hämmastavalt pruunide silmadega. Oma punase erilisel viisil seotud pearätikuga ja pika vabalt langeva siidise kleidiga nägi ta välja ebamääraselt araabiapäraselt. Muidugi mitte sellepärast, et seal keegi oleks midagi araablastest kuulnud. Araablased olid väga hiljuti lakanud olemast ja isegi kui nad olid eksisteerinud, olid nad viiesaja tuhande valgusaasta kaugusel Damogranist. Trillian polnud keegi eriline isik või vähemalt nõudis seda Zaphod. Ta tuli lihtsalt väga lähedale ja ütles Zaphodile, mis ta temast arvab.
"Hi, kallis," vastas Zaphod.
Trillian saatis talle kiire naeratuse ja vaatas kõrvale. Siis vaatas ta hetkeks tagasi ja naeratas natuke soojemalt - aga selleks hetkeks vaatas Zaphod juba kellegi teise poole.
"Hi," ütles ta väiksele olendite puntrale pressitalitusest, kes seisid ta lähedal ja lootsid, et ta lõpetab hi-tamise ja alustab kõnega. Ta irvitas neile eraldi, sest ta teadis, et mõne hetke pärast peab ta neile ühe põrguliku kõne.
Järgmine asi, mis ta ütles, ei olnud neile väga harjumuspärane. Üks peokorraldajatest oli ärritunult otsustanud, et President ei olnud hetkel väga võimeline lugema tema jaoks kirjutatud läägeilmelist kõnet ja oli klõpsutanud oma taskus käima kaugjuhtimispuldi. Kaugel nende ees pundus taeva poole hiiglasuur valge kuppel, purunes keskelt, lõhenes ja voltis ennast ise pehmelt maapinnale kokku. Kõik hingasid raskelt kuigi teadsid imehästi, et nii see sünnib, sest nad olid ise selle nii ehitanud.
Selle all lamas katmatult hiiglasuur tähelaev, sada viiskümmend meetrit pikk, sileda jooksukinga kujuline, täiesti valge ja arulagedalt ilus. Selle südames, nähtamatult, lebas väike kullast karp, mis varjas endas kõige ajuvabamat masinat, mis iial loodud, seadist, mis tegi selle tähelaeva Galaktika ajaloos kordumatuks, masinat, mille järgi oligi laev nimetatud - Kullast Südant.
"Wow," ütles Zaphod Beeblebrox Kullast Südamele. Polnud palju, mida ta veel võinuks öelda.
Ta ütles seda veelkord, sest ta teadis, et see avaldatakse pressis. "Wow."
Rahvahulk pööras oma näod ootusrikkalt tema poole. Ta pilgutas silma Trillianile, kes plaksutas talle oma ripsmeid ja kissitas silmi. Trillian teadis, mida ta nüüd ütlema hakkab ja ootas vapustavat vaatemängu.
"See on tõesti hämmastav," ütles ta. "See on tegelikult tõesti hämmastav. See on nii hämmastavalt hämmastav, et ma arvan, mulle meeldiks see varastada."
Imeline presidentlik kõne, täiesti aus oma vormilt. Rahvahulk naeris hindavalt, uudistemehed klõbistasid rõõmurikkalt oma Sub-Etha News-Matic'ute klahve ja President irvitas.
Kui ta irvitas, peksis ta süda talumatult ja ta näppis väikest Paralyso-Matic pommi, mis lebas mugavalt ta taskus.
Lõpuks ei pidanud ta enam vastu. Ta heitis oma pead selga, laskis kuuldavale metsiku kisa kõigis registrites, heitis pommi ja jooksis edasi, läbi äkitselt kangestunud naeratuste mere.

5. peatükk

Prostetniline Vogon Jeltz ei olnud hea väljanägemisega, isegi mitte teiste Vogonite jaoks. Tema kõrgekaareline nina kerkis kõrgelt üle väikese sealauba. Tema tumeroheline nahk oli piisavalt paks, et mängida kaasa Vogonite Tsiviilteenistuse poliitikas ja teha seda hästi ning piisavalt veekindel, et üle elada määratud raskused üle tuhande jala sügavusel meres ilma igasuguste haigusnähtudeta.
Mitte sellepärast muidugi, et ta oleks kunagi ujumas käinud. Tema töökorraldus poleks seda lubanud. Ta oli samasugune nagu oleks olnud triljon aastat tagasi, kui vogonid roomasid pikaldaselt välja Vogsfääri esiaegsetest meredest ja lebasid ähkides ja lõõtsutades planeedi neitsilikel kallastel... siis kui Vogosoli päike kiirgas sel hommikul oma esimesi säravaid kiiri nende üle, oli nagu oleks evolutsioonijõud nad seal ja kohe maha jätnud, pööranud neist jälkustundes ära nagu õnnetust ja inetust eksitusest. Nad ei arenenud enam kunagi: nad ei oleks kunagi tohtinud ellu jääda.
Fakt, et nad siiski jäid, on tribuut nende olendite juhmile ämööbiajulisele kangekaelsusele. Evolutsioon? küsivad nad omavahel, kellel seda vaja on? ja mida loodus keeldus nende jaoks tegemast, tegid nad lihtsalt ise, kuni selle ajani, kui nad olid võimelised parandama oma rõvedaid anatoomilisi möödalaskmisi kirurgia abil.
Vahepeal tegelesid planeet Vogsfääri loodusjõud kogu aeg oma varasemate vigade parandamisega. Nad kutsusid esile juveelidena sädelevad plagavad krabid, keda Vogonid sõid, purustades nende kesti raudvasaratega; kõrgustesse püüdlevad puud südantlõhestavas saleduses ja värvuses, mida Vogonid raiusid ja põletasid krabiliha küpsetamiseks; elegantsed gasellilaadsed siidise naha ja kastemärgade silmadega olendid, keda Vogonid püüdsid ja kelle peal istusid. Neid ei kasutatud transpordiks, sest nende seljad võisid silmapilkselt murduda, aga Vogonid istusid neil ikkagi.
Nii see planeet veetis oma aastatuhandeid, kuni Vogonid avastasid äkki tähtedevaheliste reiside põhimõtted. Väheste lühikeste Vogi aastate jooksu emigreerus viimane kui üks Vogon Megabrantise parve, Galaktika poliitilisse keskusse ja moodustas nüüd Galaktilise Tsiviilteenistuse ülivõimsa selgroo. Nad püüdsid omandada kogemusi, nad püüdsid omandada stiili ja ühiskondlikku meeldivust, aga suuremalt jaolt erineb moodne Vogon vähe oma primitiivsetest esivanematest. Nad impordivad igal aastal oma koduplaneedilt kakskümmend seitse tuhat juveelina sädelevat plagavat krabi ja taovad neid õnnelikel napsuöödel raudvasaratega tükkideks.
Prostetniline Vogon Jeltz oli puhtatõuline Vogon selles mõttes, et oli läbinisti alatu. Peale selle ei meeldinud talle hääletajad.

Kusagil väikeses pimedas kabiinis, peidetuna Prostetnilise Vogon Jeltzi lipulaeva sisikonda, loitis närviliselt väike tikk. Tiku omanik ei olnud Vogon, aga ta teadis neist kõike ja see andis põhjust olla närviline. Tema nimi oli Ford Prefekt.
Ta vaatas kabiinis ringi, aga nägi vähe. Kummalised koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid koos tillukese hubiseva leegiga, aga kõik oli vaikne. Ta hingas vaikusse, tänades Dentrasse. Dentrassid on tõrges gurmaanide hõim, metsik aga meeldiv punt, kelle Vogonid olid hiljuti võtnud kui toilustustoimkonna oma pikaveo lendudele, täies teadmises sellest, et nad hoiavad endid väga omaette.
See sobis Dentrassidele hästi, kuna nad armastasid Vogonite raha, mis on üks tugevamaid valuutasid kosmoses, aga jälestasid Vogoneid endid. Ainuke liik Vogoneid, keda Dentrassidel meeldis näha, olid pahased Vogonid.
Selle väikese jupi informatsiooni pärast ei olnudki Ford Prefect nüüdseks väike pilv vesinikku, hapnikku ja vingugaasi.
Ta kuulis kerget oiet. Tikuvalgel nägi ta kergelt uksel liikuvat tugevat varju. Kiiresti kustutas ta tiku, soris oma taskus, leidis mida otsis ja võttis selle välja. Ta rebis selle lahti ja raputas. Ta toetus põrandale. Vari liikus jälle.
Ford Prefect ütles: "Ma ostsin natuke hiina pähkleid."
Arthur Dent liigutas ja oigas jälle, pomisedes arusaamatult.
"Siin, võta natuke," sundis Ford, raputades pakki jälle, "kui sa ei ole kunagi enne käinud läbi aine ülekande kiirte, oled sa võib-olla kaotanud natuke soola ja proteiini. Õlu, mis sa jõid võib-olla pehmendas veidi su süsteemi."
"Uhhhrrr..." ütles Arthur Dent. Ta avas oma silmad. "Siin on pime," ütles ta.
"Jah," vastas Ford, "siin on pime."
"Pole valgust," ütles Arthur Dent. "Pime, pole valgust."
Üks asjadest, mida Ford Prefect oli inimeste juures alati pidanud kõige raskemini arusaadavaks, oli nende komme pidevalt teatada ja korrata väga ilmselget nagu Ilm on ilus või Te olete väga pikk või Oh kallis, te olete kukkunud kolmekümne jala sügavusse kaevu, kas kõik on korras? Kõigepealt lõi Ford teooria, et seletada seda imelikku tava. Kui inimolendid ei treeni oma huuli, mõtles ta, kasvavad nende suud võibolla kinni. Pärast mõningaid kuid kaalutlusi ja vaatlusi, vahetas ta selle teooria teise vastu. Kui nad lõpetavad oma huultetreeningu, mõtles ta, hakkavad nende ajud tööle. Pärast seda ta taganes ka sellest teooriast, kuna oli täiesti küüniline ja otsustas, et talle meeldivad inimolendid piisavalt üleüldse, siiski jäi ta meeleheitlikult häirituks, kui kohutavalt suurest hulgast asjadest ei teadnud nad midagi.
"Jah," nõustus ta Arthuriga, "pole valgust." Ta aitas Arthurit natukese hiina pähklitega. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta.
"Nagu sõjakool," vastas Arthur, "vähe puudub meelemärkuse kaotamisest."
Ford jälgis teda mõttetult pimeduses.
"Kui ma küsin sult, kus põrgus me oleme," ütles Arthur nõrgalt, "pean ma siis kahetsema?"
Ford tõusis püsti. "Me oleme kaitstud," ütles ta.
"Oh, hea," vastas Arthur.
"Me oleme väikeses köögikabiinis," rääkis Ford, "ühel Vogonite Konstruktorite Laevastiku kosmoselaeval."
"Ah," ütles Arthur, "see on ilmselt mingi imelik sõna kaitstud kasutamisviis, millest ma ei ole ennem kuulnud."
Ford krapsas põlema uue tiku, et otsida valguslülitit. Koletislikud varjud ilmusid ja hüplesid jälle. Arthur pingutas end jalgele ja tõmbus kartlikult kägarasse. Jõledad tulnukate varjud näisid tunglevat tema pärast, õhk oli paks umbsetest lõhnadest, mis libisesid läbi ta kopsude ilma ennast tutvustamata ja madal ärritav sumin takistas ta aju keskendumast.
"Kuidas me siia saime?" küsis ta, värisedes kergelt.
"Me hääletasime peale," ütles Ford.
"Vabandust?" ütles Arthur, "kas sa püüad mulle seletada, et me ainult sirutasime oma pöidlad välja ja mõni roheline putukasilmadega monstrum küünitas oma pea välja ja ütles "Hi sellid, hüpake kiiresti sisse, ma võin võtta teid kuni Basingstoke ringteeni?"
"Hästi," ütles Ford, "Pöial on üks elektrooniline läbi eetri signaliseeriv instrument, ringtee on Barnardi tähel kuue valgusaasta kaugusel, aga ülejäänu vastab enam-vähem tõele."
"Ja putukasilmadega monstrum?"
"On roheline, jah."
"Kena," ütles Arthur, "millal ma koju võin minna?"
"Sa ei saa," ütles Ford Prefect ja leidis valguslüliti.
"Varja oma silmad..." ütles ta ja lülitas seda.
Isegi Ford oli üllatunud.
"Püha müristus," ütles Arthur, "kas see on tõesti lendava taldriku sisemus?"

Prostetniline Vogon Jeltz hiivas oma ebameeldivat rohelist keret ümber kontrollpuldi. Ta tundis alati pärast asustatud planeetide hävitamist ebamäärast ärritust. Ta soovis, et tuleks keegi ja ütleks talle, et ta tegi kõik valesti ning ta võiks karjuda tollega ja tunda ennast paremini. Ta hüppas nii raskelt kui võimalik oma kontrollistmele, lootes et see läheb katki ja annab talle midagi, mille üle tõeliselt vihastada, aga see tegi ainult ühe kaebliku kriiksu.
"Lase jalga!" käratas ta noorele Vogonist turvamehele, kes sisenes sel hetkel juhtimisruumi. Turvamees kadus viivitamatult, tundes pigem leevendust. Ta oli rõõmus, et nüüd ei pea see olema tema, kes toimetab kätte raporti, mille nad olid just vastu võtnud. Raport oli üks ametlik vabastusteade, milles öeldi, et sel hetkel on valitsuse uurimislaboris Damogranil avalikustatud uut tüüpi kosmoselaeva mootor, mis teeb nüüdsest peale kõik hüperkosmilised ekspressteed kasutuks.
Teine uks avanes, aga Vogonist kapten ei karjunud nüüd, sest see oli uks köögipoolelt, kus Dentrassid tegid tema toitu. Söök oli kõige teretulnum.
Hiiglasuur karvane olend keksis läbi ukse koos tema lõunasöögikandikuga. See irvitas nagu maniakk.
Prostetniline Vogon Jeltz oli rõõmus. Ta teadis, et kui Dentrassi on nii endaga rahul, on kusagil laeval toimumas midagi, mis teeks vastukaaluks tema väga vihaseks.

Ford ja Arthur vaatasid ringi.
"Hästi, mis sa arvad?" küsis Ford.
"See on natuke räpane, kas pole?"
Ford kortsutas kulmu kasimatutele madratsitele, pesemata tassidele ja tulnuka haisvatele tundmatutele pesutükkidele, mis lebasid ümberringi kitsas kabiinis.
"Hästi, vaata, see on töölaev," ütles Ford. "Need on Dentrasside magamistoad."
"Ma arvasin, et neid hüütakse Vogoniteks või midagi sarnast."
"Jah," ütles Ford, "Vogonid juhivad laeva, Dentrassid on kokad; nemad lasid meid pardale."
"Ma olen segaduses," ütles Arthur.
"Siin, vaata seda," ütles Ford. Ta istus maha ühele madratsitest ja soris millegi järele oma paunas. Arthur torkis närviliselt madratsit ja istus ise ka: tegelikult oli tal väga vähe põhjust olla närviline, sest kõik madratsid, mis on kasvanud üles Sqornshellous Zeeta soodes, on enne kasutusele võtmist väga põhjalikult tapetud ja kuivatatud. Väga vähesed neist on uuesti ellu ärganud.
Ford ulatas raamatu Arthurile.
"Mis see on?" küsis Arthur.
"Galaktikas hääletaja käsiraamat. See on elektrooniline raamat. See räägib sulle kõike, mida teada tahad. See on tema töö."
Arthur pööras seda närviliselt käes.
"Mulle meeldib selle kate," ütles ta. "'Ära pabista'. See on esimene kasulik ja arusaadav asi, mida keegi mulle terve tänase päeva on öelnud."
"Ma näitan sulle, kuidas see töötab," ütles Ford. Ta napsas selle Arthuri käest, kes hoidis teda ikka nagu kaks nädalat surnud lõokest, ära ja tõmbas kattest välja.
"Vajuta seda nuppu siin, vaata, ja ekraan läheb põlema ning annab sulle indeksi."
Ekraan, umbes kolm korda neli tolli, süttis ja märgid hakkasid selle pinnal virvendama.
"Kui sa tahad teada Vogonitest, siis sisesta see nimi nii." Ta näpud vajutasid veel mõningaid nuppe. "Ja siin me oleme."
Sõnad Vogonite Konstruktorite Laevastik helendasid roheliselt üle ekraani.
Ford vajutas suurt punast nuppu ekraani all ja sõnad hakkasid üle selle lainetama. Samal ajal hakkas raamat vaikse, tasakaaluka häälega rääkima. Siin tuleb see, mida raamat ütles:
Vogonite Konstruktorite Laevastik. Nüüd ütlen teile, mida peate ette võtma, et peale saada: unustage see. Nad on üks kõige ebameeldivam rass Galaktikas - mitte metsikud, aga halvatujulised, bürokraatlikud, üliagarad ja tundetud. Nad ei liiguta lillegi, et päästa enda lihast vanaema Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja käest ilma kolmes eksemplaris allkirjastatud käsuta, mis on sisse tulnud, välja läinud, tagasi saadetud, küsimusena üles tõstetud, kadunud, leitud, antud rahvale arutada, kadunud jälle ja lõpuks maetud kolmeks kuuks pehmesse turbasse ja pärast läinud taaskasutusse tõrvikutena.
Parim tee saada Vogonitest jooki, on torgata näpp tema kurku ja parim vahend tema ärritamiseks on sööta ta vanaemaga Traali Jampslikku Putukamäägur Elajat.
Mitte mingil juhul ärge laske Vogonil teile oma luulet lugeda."
Arthur pilgutas selle peale silmi.
"Kui kummaline raamat. Kuidas me siis peale saime?"
"See ei ole enam tähtis," ütles Ford, lükates raamatu tagasi kattesse. "Ma teen väliuuringuid uue täiendatud väljaande jaoks ja üks asi mille ma saan nüüd lisada, on see, kuidas Vogonid kasutavad Dentrassi kokkasid. See annab täiesti uue ja kasuliku väikese vaatenurga."
Valuline tunne käis üle Arthuri näo. "Aga kes on Dentrassid?" küsis ta.
"Mõnusad sellid," ütles Ford. "Nad on parimad kokad ja parimad joogisegajad ja nad ei anna kellelegi millegi muu asemel vastu kõrvu. Ja nad aitavad alati hääletajaid pardale, osaliselt sellepärast, et neile meeldib seltskond, aga enamasti sellepärast, et see pahandab Vogoneid. See on täpselt sedasorti asi, mis sa pead teadma, kui sa oled täiuslik hääletaja ja tahad näha Universumi imesid vähema, kui kolmekümne Altairi dollariga päevas. Ja see on minu töö. Lahe, kas pole?"
Arthur näis kadununa.
"Ja kuidas sa siis alguses Maale said?"
"Lihtne, ma hääletasin õrritaja peale."
"Õrritaja?"
"Jee."
"Aa, misasi see..."
"Õrritaja? Õrritajad on harilikult rikkad lapsukesed, kellel pole midagi teha. Nad reisivad ringi, otsides planeete, mis pole veel sõlminud tähtedevahelisi kontakte ja sumistavad neile."
"Sumistavad neile?" Arthur hakkas arvama, et Ford tahab tema elu väga keeruliseks teha.
"Jee," ütles Ford, "sumistavad neile. Nad otsivad mõne mahajäetud nurgakese, kus on väga vähe inimesi, maanduvad otse mõne õnnetu neid mitte ootava hinge kõrvale, keda keegi mitte kunagi ei usuks ja siis hüppavad nende ees uhkelt üles-alla, kandes peas totraid antenne ja tehes piip-piip häälitsusi. Tegelikult päris lapsik." Ford heitis tagasi madratsile ja pani käed pea alla, nähes välja maru enesega rahulolevana.
"Ford," ütles Arthur tungivalt, "ma ei tea kas see kõlab väga rumalalt, aga mida mina siin teen?
"Hästi, sa tead," ütles Ford, "et ma päästsin su Maalt."
"Ja mis juhtus Maaga?"
"Ah. See on hävitatud."
"Kas on," küsis Arthur ärevalt.
"Jah. See on aurutatud ära kosmosesse."
"Vaata," ütles Arthur, "ma olen selle pärast natuke endast väljas."
Ford kortsutas omaette kulmu ja keerutas mingit mõtet oma peas.
"Jah, ma saan sellest aru," ütles ta lõpuks.
"Saad sellest aru!" karjus Arthur. "Saad sellest aru!"
Ford kargas püsti.
"Vaata raamatule!" sisistas ta tungivalt.
"Mida?"
"Ära pabista."
"Ma ei pabista!"
"Pabistad küll."
"Olgu, ma pabistan ja mida ma peaksin siis tegema?"
"Tule ainult minuga kaasa ja veeda mõnusalt aega. Galaktika on lahe koht. Sul on vaja seda kala oma kõrva."
"Kas ma palun vabandust?" küsis Arthur tasakaalukamalt kui oskas arvata.
Ford hoidis üleval väikest klaaspurki milles vingerdas päris selgesti väike kollane kala. Arthur pilgutas selle poole silmi. Ta soovis et seal oleks olnud midagi lihtsat ja arusaadavat, mida ta võiks mõista. Ta oleks tundnud ennast kindlalt, kui Dentrasside aluspesu, hunniku Sqornshellous'i madratsite ja Betelgeusilt pärit kollast kala hoidva ja seda kõrva panna soovitava mehe asemel oleks olnud võimeline nägema väikest pakki maisihelvestega. Aga ta ei näinud ja ta ei tundnud ennast kindlalt.
Äkki kandus nendeni, ilma oma allikat avaldamata, äge müra. Ta hingeldas selle peale, mis kõlas nagu püüaks üks mees kuristada, samal ajal kui võitleb karja huntidega.
"Tššš!" ütles Ford. "Kuula, see võib tähtis olla."
"Tä... tähtis?"
"See on Vogonite kapten, kes teatab pahandusest."
"Kas sa pead silmas seda, kuidas Vogonid räägivad?"
"Kuula!"
"Aga ma ei oska Vogoni keelt!"
"Sul pole seda vajagi. Pane ainult see kala oma kõrva."
Ford plaksatas oma käega välgukiirusel Arthurile vastu kõrva ja tollel oli äkiline haiglane tunne kalast, kes vingerdab läbi ta kuulmekäigu. Ta kratsis sekundijagu oma kõrva, hingeldades õudusega, aga siis muutus aeglaselt imestusest punnsilmseks. Ta tundis kuulates sama tunnet, mida vaadates pilti kahest siluettnäost ja äkki nähes neid kokku sulamas. Või vaadates paljusid värvilisi laike paberitükil, mis muudavad ennast äkki number kuueks ja tähendab seda, et su optik hakkab sult nõudma palju raha uue paari prillide jaoks.
Ta kuulas ikka veel ulguvaid kurinaid, ta teadis seda, ainult et nüüd hakkas see omandama sarnasust perfektse inglise keelega.
Ta kuulis seda...

6. peatükk

Ulg ulg kurin ulg kurin ulg ulg ulg kurin ulg kurin ulg ulg kurin kurin ulg kurin kurin kurin ulg slurrp uuuurgh veetma mõnusalt aega. Teade kordub. Siin räägib teie kapten, nii et jätke sinnapaika kõik, mida te teete ja osutage tähelepanu. Esimene asi, mida ma näen oma instrumentidelt, on see, et meil on pardal mõned hääletajad. Halloo, ükskõik, kus te olete. Ma tahan just teile teha selgeks, et te pole üldsegi teretulnud. Ma töötasin kõvasti selleks, et jõuda kohale, kus ma olen ja ma ei saanud Vogoni konstruktorlaeva kapteniks lihtsalt selleks, et võiksin muuta selle taksoteenistuseks koormale degenereerunud jänestele. Ma olen saatnud välja otsimismeeskonna ja niipea kui nad teid leiavad, viskan teid laevast välja. Kui te olete õnnelikud, võin ma teile enne lugeda veidi oma luulet.
"Teiseks, me oleme ületamas hüperkosmost, et jõuda Barnardi tähele. Saabumisel seisame seitsmekümne kaheks tunniks laadimiseks dokis ja mitte keegi ei lahku selle aja jooksul laevast. Mul oli just üks õnnetu armulugu, nii et ma ei näe põhjust, miks peaks keegi teine veetma mõnusalt aega. Teate lõpp."
Müra lakkas.
Arthur avastas enda kimbatuseks, et ta lamas väikese pallina kerratõmbunult põrandal, käsivarred ümber pea. Ta naeris nõrgalt.
"Võluv mees," ütles ta. "Ma soovin, et mul oleks tütar ja ma võiksin teda keelata abiellumast ühe..."
"Sul pole vajadust," ütles Ford. "Neil on sama palju seksapiili kui liiklusõnnetusel. Ei, ära liiguta," lisas ta kui Arthur püüdis ennast lahti kerida, "valmistu parem hüperkosmose ületamiseks. See on sama ebameeldiv kui olla purjus."
"Mis on sama ebameeldiv kui olla purjus?"
"Sa tahad klaasi vett."
Arthur mõtles selle üle.
"Ford," ütles ta.
"Jee!"
"Mida see kala mu kõrvas teeb?"
"Ta tõlgib sulle. See on Paabeli kala. Vaata raamatust järgi, kui meeldib."
Ta viskas Galaktikas hääletaja käsiraamatu ja keris ennast ületamiseks looteliseks palliks.
Pärast seda kaotas Arthur aru.
Ta silmad tungisid koobastest välja. Ta jalad hakkasid ta pealaelt välja tungima.
Ruum käändus ta ümber lamedaks, pöördus ümber, nihkus olematusse ja jättis ta libisema läbi ta enda naba.
Nad läbisid hüperkosmost.
"Paabeli kala," rääkis Galaktikas hääletaja käsiraamat vaikselt, "on väike, kollane ja kaanitaoline ja võib-olla kõige arvukam asi Universumis. Ta toitub ajuenergiast, mis on saadud mitte temast endast, vaid tema ümbert. Ta neelab sellest ajulainete energiast enda toitmiseks kõik ebateadlikud mõttesagedused. Seejärel eritab need omaniku mõistusesse telepaatilises vormis, kujundades selle kombineeritult teadlikeks ajusagedusteks koos närvisignaalidega, mille korjab üles ja kasutab aju kuulmiskeskus. Kõige selle praktiline kasutamine toimub nii, et kui sa torkad Paabeli kala oma kõrva, võid silmapilkselt aru saada kõigest, mis on öeldud sulle mõnes teises keeles. Kõne, mida sa kuuled, on dešifreeritud ajulaineteks, mille sisestab su ajju Paabeli kala.
Et midagi nii arulagedalt kasulikku on arenenud puhtalt juhusest, on nii veidralt võimatu kokkusattumus, et mõned mõtlejad on eelistanud seda vaadelda kui säravat näidet Jumala mitteeksisteerimisest.
Argumendid kõlavad umbes nii: Jumal ütleb, 'ma keeldun tõestamast, et see eksisteerib. Tõestamine eitab uskumist ja ilma uskumiseta ei ole ma miski.'
'Aga,' ütleb Inimene, 'kas pole Paabeli kala mitte selle väite reetmine? See pole arenenud juhuslikult. Seda tõestab, et ta eksisteerib ja seetõttu vastavalt su enda argumentidele, ei eksisteeri.'
'Küll on häda,' ütleb Jumal, 'ma ei ole sellest mõelnud' ja kaob äkki loogikapuhangutesse.
'Oh, see oli kerge' ütleb Inimene ja hakkab lisaks tõestama, et must on valge ning sooritab enesetapu sebrat ületades.
Enamus juhtivates teoloogidest nõuavad, et seda argumentatsiooni peetaks kukepeaks, aga see ei takistanud Oolon Coluphid'i koperdamast õnne otsa, kui ta kasutas seda keskse teemana oma bestselleris "August, millesse Jumal kukub."
Vahepeal kõrvaldas õnnetu Paabeli kala tulemusrikkalt kõik tõkked erinevate rasside ja kultuuride vahel, põhjustades rohkem ja verisemaid sõdasid, kui keegi teine kogu loomise ajaloos."
Arthur lasi kuuldavale vaikse oige. Talle tekitas jubedust see, et hüpe läbi hüperkosmose polnud teda tapnud. Nüüd oli ta kuue valgusaasta kaugusel kohast, kus oli olnud Maa siis, kui see veel olemas oli.
Maa.
Nägemused sellest ujusid südant pahaks ajades läbi ta aju. Ta põrkus tagasi kujutlemast, et Maad pole enam. See oli liiga suur olnud. Ta torkis ennast, kujutledes et ta vanemaid ja õde pole enam. Ei mõjunud. Ta mõtles kõigist inimestest, keda oli tundnud. Ei mõjunud. Siis mõtles ta, et seisis kaks päeva tagasi kaubamaja järjekorras ja tundis äkilist pääsemist - kaubamaja oli kadunud, kõik selle seest oli kadunud. Nelsoni ausammas oli läinud! Nelsoni ausammas oli läinud ja seal polnud enam kuulda kisa, sest polnud jäetud kedagi, kes kisaks. Nüüdsest eksisteeris Nelsoni ausammas ainult tema mälus. Inglismaa eksisteeris ainult tema mälus. Tema mälus - suletud siia rõskusest haisevasse terasest kosmoselaeva. Teda haaras klaustrofoobiahoog.
Inglismaad polnud enam. Ta oli seda osanud - kuidagi oli ta selle tunde kätte saanud. Ta proovis uuesti. Ameerikat, mõtles ta, pole enam. Ta ei suutnud seda kujutada. Ta otsustas väiksemast alata. New Yorki pole enam. Ei mõjunud. Ta ei olnud kunagi tõsiselt uskunud, et see üldse olemas oli. Dollar, mõtles ta, on igaveseks uppunud. Põgus värin. Viimane kui üks Bogarti film on ära pühitud, ütles ta endale ja see andis talle jälgi hoobi. McDonald, mõtles ta. Ei ole enam ühtki sellist asja nagu McDonaldi hamburger.
Ta kaotas meelemärkuse. Kui ta sekund hiljem jälle toibus, leidis ta ennast oma ema järele nutmas.
Ta tõusis ennast sundides jalgele.
"Ford!"
Ford vaatas üles nurgast, kus ta istus ja ümises omaette.
Ta leidis tegeliku läbikosmosereisimise kosmoseretkedel alati pigem pingutava olevat.
"Jee?" ütles ta.
"Kui sa oled selle raamatuasjanduse jaoks uurija ja sa olid Maal, siis peaksid ju olema sellesse kogunud ka ainest."
"Hästi, jah, mul oli võimalus laiendada veidi originaali."
"Näita mulle, mis sa seal ütled. Ma tahan seda näha,"
"Jee, olgu peale." Ta andis selle jälle tagasi.
Arthur rabas selle endale ja püüdis oma käte värisemisest lahti saada. Ta vajutas sissekande vastavale leheküljele. Arthur jõllitas seda.
"Siin pole ühtegi sissekannet!" purskas ta.
Ford vaatas üle ta õla.
"On küll," ütles ta, "seal all, vaata ekraani lõppu, kohe enne Eccentrica Gallumbitte, kolmerinnalist hoora Eroticon 6-lt.
Arthur jälgis Fordi näpu liikumist ja nägi, kuhu see peatuma jäi. Hetkeks ei saanud ta ikka veel aru, siis aga oleks ta mõistus peaaegu lõhkenud.
"Mida? Kahjutu? Kas see ongi kõik, mida võib öelda? Kahjutu! Üks sõna!"
Ford kehitas õlgu.
"Kena. Galaktikas on sadu miljardeid tähti ja vaid piiratud hulk ruumi raamatu mikroskeemides," ütles ta, "ja muidugi ei tunne eriti keegi Maad."
"Hästi, jumala pärast, ma loodan, et sa parandad seda veidi."
"Oh muidugi, hästi, ma korraldan uue sissekande toimetaja kätte. Ta korrigeerib seda veidi, aga see on ikkagi edusamm."
"Ja mida see nüüd siis ütleb?" küsis Arthur.
"Enamasti kahjutu," tunnistas Ford kerges kimbatuses köhatades.
"Enamasti kahjutu!" karjus Arthur.
"Mis müra see oli?" sosistas Ford.
"Mina karjusin," karjus Arthur.
"Ei! Ole vait!" ütles Ford. "Mulle tundub, et me oleme hädas."
"Sina arvad, et me oleme hädas!"
Ukse tagant kostis marssivate sammude selge hääl.
"Dentrassid?" sosistas Arthur.
"Ei, need on rautatud saapad," ütles Ford.
Kostis lühike kõlisev koputus.
"Kes see siis on?" ütles Arthur.
"Hästi," ütles Ford, "kui me oleme õnnelikud siis on need just Vogonid, kes tulevad meid kosmosesse viskama."
"Ja kui me ei ole õnnelikud?"
"Kui me ei ole õnnelikud," ütles Ford süngelt, "võib kapten oma lubadust tõsiselt võtta ja loeb esiteks meile natuke oma luulet...."

7. peatükk

Vogonite luule on muidugi halbuselt kolmas Universumis. Halbuselt teine on Kria Azgootide oma. Sel ajal kui nende Meisterpoeet Lamedavõitu Röhkur deklameeris oma poeemi "Ood Rohelise Kiti Väikesele Tükile, Mille Ma Leidsin Oma Kaenlaaugus Ühel Kesksuve Hommikul", suri neli kuulajat sisemisest verejooksust. Keskgalaktilise Kunstide Kahjustamise Nõukogu President jäi ellu, närides ära ühe oma jalgadest. Röhkur olla poeemi vastuvõtust "pettunud" olnud ja valmistus ette lugema oma kaheteistkümne-raamatulist eepost nimega "Minu Vanniaja Lemmikkorinad", kui ta isiklik sisikond lootusetus katses päästa elu ja tsivilisatsioon, kargas läbi ta kaela ja kägistas ta aju.
Kõige halvem luule kõigist hukkus koos ta looja, Paula Nancy Millstone Jennings of Greenbridgega Essexis, Inglismaal, planeet Maa hävimisel.

Prostetniline Vogon Jeltz naeris väga aeglaselt. Seda ei teinud ta mitte niivõrd efekti pärast, kui et ta proovis meenutada lihaste liikumise järjekorda. Ta oli oma vangidele hirmuäratavalt terapeutiliselt kisendanud ja tundis ennast nüüd piisavalt rahunenuna ning valmina väikeseks mittepaksunahalisuseks.
Vangid istusid Luule Hindamise toolidel, rihmadega kinni seotult. Vogonitele ei meeldinud illusioonid, mis puutub nende tööde köitvusse. Varasemad kompositsioonikatsetused olid olnud osaks kaikapoliitilises rõhuasetuses, et neid aktsepteeritakse kui õigesti arenenud ja kultuurset rassi, aga nüüd oli puhas verejanu ainsaks asjaks, mis neid käigus hoidis.
Külm higi kerkis Ford Prefecti otsaesisele ja nirises üle tema meelekohtadele kinnitatud elektroodide. Need olid ühendatud elektroonilise seadmestikuga - kujutelmade intensiivistajate, rütmimodulaatorite, alliteratsioonide kinnistajate ja võrdluskallutajatega - kõik loodud elamuse tugevdamiseks ja selle kindlustamiseks, et mitte ükski poeedi mõttenüanss ei läheks kaduma.
Arthur Dent istus ja värises. Ta ei saanud aru, mis toimub, aga ta teadis, et talle ei meeldi miski, mis juhtub nii kaugel kodust. Ta ei arvanud ka, et asjad võiksid muutuda.
Vogon hakkas lugema - haisvat väikest lõiku tema enda teosest.
"Sinu kurvastet röhitsfaarsed... " alustas ta. Kramp raputas Fordi keha - see oli isegi halvem kui ta oli oodanud.
"...kokteilaarid on mul'/ kui keeristet lärmlärakad mesilinnu rasvkarvadel."
"Aaaaaaarggggghhhhhh!" tuli Ford Prefectilt, kes kiskus oma pead tagasi, kui valutombud sealt läbi trummeldasid. Ta võis vaid ähmaselt näha oma kõrvalistmel Arthurit lamasklemas ja veeremas. Ta surus oma hambad risti.
"Kobamisi anun sind," jätkas halastamatu Vogon, "mu akordne amokijooks."
Ta hääl tõusis jubedatesse tundekriiksete kõrgustesse. "Ja piirlelohiskaebled mind mu kortsutet köitsõnus/ või märgistet su tätokriispunahas, näed ma ei või kui!”
"Nnnnnnnnnnüüüüüüüuuuuuuurrrrrrrggggggghhhhh!" karjus Ford Prefect ja viskles viimseid tõmblusi, kui viimast juhet pidi ühendatud elektrooniline seade täieliku plahvatuse läbi ta meelekohtade saatis. Ta lõtvus.
Arthur lamas.
"Nüüd, maakad..." vuristas Vogon (ta ei teadnud, et Ford Prefect oli tegelikult väikeselt planeedilt kusagilt Betelgeusi lähedusest ja ei tundnud selle vastu ka erilist huvi), "ma pakun teile lihtsa võimaluse! Kas surra kosmilises vaakuumis või..." ta viivitas melodramaatilise efekti pärast, "öelge mulle, kui hea mu poeem teie arvates oli!"
Ta nõjatus tagasi hiiglasuurde nahksesse nahkhiiretaolisse istmesse ja jäi neid vaatama. Ta naeratas jälle.
Ford tõmbas kriginal hinge. Ta keerutas oma kuiva keelt kõrvetatud suus ja soigus.
Arthur ütles rõõmsalt, "Tegelikult mulle päris meeldis."
Ford pöördus ja jäi ammuli sui vahtima. Ta nägi siin lähenemist, mille peale ta poleks kunagi tulnud.
Vogon kergitas üllatunult kulme, mis varjasid oskuslikult ta nina ja polnudki seetõttu väga halvad asjad.
"No hästi..." suristas ta märkimisväärse hämmastusega.
"No muidugi," ütles Arthur, "Ma arvan, et mõned metafüüsilised kujutelmad olid tõesti eriti mõjusad."
Ford jätkas ta jõllitamist, organiseerides aeglaselt oma mõtteid ümber sellele totaalselt uuele lähenemisviisile. Kas oli tõesti võimalik pääseda sellest olukorrast?
"Jah, jätka..." ergutas Vogon.
"Ah... ja, ee... samuti rütmiideed," jätkas Arthur, "mis näisid olevat vastukaaluks... ee... ee..." ta rabeles.
Ford hüppas hasartselt tema päästeaktsiooni "...vastukaaluks allteksti metafooride sürrealismi... ee..." ka tema rabeles, aga Arthur oli jälle hakkamas.
"...inimlikkusele..."
"Vogonlikkusele," sosistas Ford.
"Ah muidugi, vogonlikkusele - vabandust - poeedi kaastundlikus hinges" - Arthur tundis et ta on nüüd oma sõiduvees - "mis läbib värsikeskse struktuuri, et teha seda ülevamaks, ületada seda ja ühtida korra fundamentaalsete dihhotoomiatega" - ta oli jõudmas triumfaalse crescendoni - "ja mis jätab põhjaliku ja elava arusaamise sellesse... sellesse ee..." (mis äkki sai otsa).
Ford hüppas sisse coup de grace’ga:
"Sellesse, ükskõik millest see poeem siis oli!" kisendas ta. Oma suunurgast: "Hästi tehtud, Arthur, see oli väga hea."
Vogon vaatas neid läbitungivalt. Hetkeks oli ta kibestunud rassiline hing puudutatud, aga ta mõtles ei - liiga vähe liiga hilja. Ta hääl omandas kõla nagu kraabiks kass karvast nailonit.
"Niisiis te ütlete, et ma kirjutan luulet sellepärast, et oma alatu paksunahalise südametu väljanägemise all soovin ma tegelikult olla armastatud," ütles ta. Ta viivitas. "On see nii?"
Ford naeris närviliselt. "Hästi, ma arvan, jah," ütles ta, "Kas me mitte kõik, sügaval sisimas, te teate... ee..."
Vogon tõusis püsti.
"Ei, hästi, te eksite täielikult," ütles ta, "Ma kirjutan luulet, et anda mu alatule paksunahalisele südametule väljanägemisele teravat reljeefsust. Igaljuhul viskan ma teid laevast välja. Valvur! Viige vangid väljumiskamber number kolme juurde ja visake nad välja!"
"Mis?" karjatas Ford.
Hiigelsuur noor valvur-Vogon astus ligi ja rebis nad oma hiigelsuurte rasvaste kätega nende rihmadest välja.
"Te ei või meid kosmosesse visata," kisendas Ford, "me püüame raamatut kirjutada."
"Vastupanu on kasutu!" karjus valvur-Vogon neile vastu. See oli esimene lause, mis ta oli õppinud, kui ta astus Vogoni Turvateenistusse.
Kapten vaatas seda kõrvalseisja uudishimuga ja pöördus siis ära.
Arthur jõllitas metsikuna enda ümber.
"Ma ei taha praegu surra!" kisendas ta. "Mul on ikka veel peavalu! Ma ei taha minna taeva peavaluga, ma olen väga vihane ja ei saa seda nautida!"
Valvur haaras neil kindlalt kaelast ja kummardades alandlikult oma kapteni selja poole suundus järsult mõlemate protesti saatel juhtimisruumist välja. Terasuks sulgus ja kapten oli jälle omaette. Ta ümises ja mõtiskles, trummeldades kergelt oma luulemärkmikul.
"Hmmm," ütles ta "...vastukaaluks allteksti sürrealismi metafooridele..." Ta pidas selle üle natuke aru ja sulges siis sünge naeratusega raamatu.
"Surm on neile liiga hea," ütles ta.

Pikk terasene koridor kajas kahe kindlalt Vogoni käsivarte vahele surutud humanoidi jõuetust võitlusest.
"See on tähtis," puterdas Arthur, "see on tõesti hirmus. Lase mind lahti, sa elajas!"
Valvur-vogon vedas neid edasi.
"Ära muretse," ütles Ford, "ma mõtlen midagi välja." See ei kostnud eriti lootusrikkalt.
"Vastupanu on kasutu!" ammus turvamees.
"Ära räägi niisuguseid asju," kogeles Ford. "Kuidas saab keegi säilitada positiivset mõtlemist, kui te räägite niimoodi?"
"Mu jumal," kaebles Arthur, "sa räägid positiivsest mõtlemisest ja sinu planeeti pole täna isegi hävitatud. Ma ärkasin täna hommikul üles ja mõtlesin, et tuleb kena rahulik päev, et natuke lugeda, harjata koera.... Praegu on pärast kella nelja pärastlõunal ja juba hakataksegi mind välja viskama tulnuka kosmoselaevast kuue valgusaasta kaugusel Maa suitsevatest riismetest! Ta puterdas ja korises, kui Vogon oma haaret tugevdas.
"Olgu," ütles Ford, "ainult lõpeta paanitsemine!"
"Kes rääkis midagi paanitsemisest?" haukas Arthur. "See on ainult kultuurišokk. Oota kuni ma sobitun sellesse olukorda ja hakkan seda taluma. Siis lõpetan paanitsemise."
"Arthur, sa lähed hüsteeriliseks! Jää vait!" Ford püüdis lootusetult mõelda, aga katkestati valvuri uue käratusega.
"Vastupanu on kasutu!"
"Ja sina võiksid samuti vait jääda!" hammustas Ford.
"Vastupanu on kasutu!"
"Oh, anna puhkust," ütles Ford. Ta keerutas oma pead kuni vaatas oma vangistajale otse näkku. Talle tuli mõte.
"Kas sulle tõesti meeldivad sedasorti asjad?" küsis ta äkki.
Vogon peatus jalalt ja vaatas teda ääretu rumalusega , mis aeglaselt üle ta näo nõrgus.
"Meeldivad," mühises ta. "Mida te silmas peate?"
"Mida ma silmas pean," ütles Ford, "on, et kas see annab sulle täisväärtusliku elu? Ringi trampimine, karjumine, inimeste kosmoselaevast väljalükkamine..."
Vogon vaatas üles madalat terasest lage ja ta ripsmed läksid peaaegu tagurpidi. Ta suu vajus lahti. Lõpuks ta ütles, "Hästi, tunnikesed on head..."
"Peaksid vist olema," nõustus Ford.
Arthur keeras oma pead, et vaadata Fordi.
"Ford, mida sa plaanid?" küsis ta hämmastunud sosinal.
"Ah, püüan ainult ümbritseva maailma vastu huvi tunda, okei?" võttis ta kokku.
Vogon vaatas alla tema peale ja pikaldased mõtted vaevlesid ta süngetes sügavustes.
"Jaa," ütles ta, "aga nüüd, kui te seda tähendasite, suurem osa minutitest on tegelikult üsna täitanud. Arvestades..." ta mõtles jälle ja see nõudis lakke vaatamist, "arvestades, et karjumine mulle päris meeldib." Ta tõmbas oma kopsud õhku täis ja ammus, "Vastupanu on..."
"Kindel, et on," lõikas Ford talle läbematult vahele, "te oskate seda hästi, võin teile öelda. Aga kui see on enamjaolt täitanud," ütles ta, andes oma sõnadele aega kohale jõudmiseks, "siis miks te seda teete? Mis see on? Tüdrukud? Riided? Mehisus? Või leiad sa et ajuvaba tüütuseni jõudmine on huvitav proov"
Arthur vaatas tõkestavalt tema ette ja taha.
"Ee..." ütles valvur, "ee... ee... Ma'i tea. Ma mõtlen, et... tõesti teengi nii. Mu tädi ütles, et kosmoselaeva turvamees olla polegi paha karjäär noorele Vogonile - saad aru, vorm, madalarihmaline jahmatuskiirte kabuur, ajuvaba tüütus..."
"Seal sa oled, Arthur," ütles Ford ilmega nagu otsiks keegi oma väidetele kinnitust, "sa arvad, et oled tabanud probleemi:"
Arthur lootis meelsamini, et oleks. Lisaks jamale tema koduplaneediga, oli valvur-Vogon ta peaaegu poolsurnuks kägistanud ja talle ei meeldinud eriti kuulda, et teda tahetakse kosmosesse visata.
"Püüa tema murest aru saada," rõhutas Ford. "Seal ta on, õnnetu nooruk, kogu ta elu on ringi trampimine, inimeste kosmoselaevast väljaviskamine..."
"Ja karjumine," lisas valvur.
"Ja karjumine, muidugi," ütles Ford patsutades sõbralikult ümber ta kaela olevat rasvast käsivart, "ja ta ei tea isegi, miks ta seda teeb!"
Arthur nõustus, et see on väga kurb. Ta tegi seda jõuetu zestiga, sest oli rääkimiseks liiga lämbunud.
Valvurilt tulid sügavad juhmid mörinad.
"Hästi. Nüüd te võtate seda nii, et ma oletan..."
"Hea, noormees!" ergutas Ford.
"Olgu pealegi," kostis mörisedes, "aga mis oleks siis selle asemel?"
"Kena," ütles Ford, selgelt aga aeglaselt, "lõpeta see ära, muidugi! Ütle neile," jätkas ta, "et sa ei tee seda enam!" Ta tundis, et oleks pidanud midagi lisama, aga hetkeks näis valvuri mõistus nende kaalutlustega nii kimpus olevat.
"EErrrrrmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm..." ütles valvur, "erm, see ei kõla minu jaos eriti veenvalt."
Ford tundis äkki, et hetk kaob käest.
"Oota nüüd veidi," ütles ta, "see on alles algus, mõistad, selles on rohkem seda, kui teist, mõistad..."
Aga sel hetkel uuendas valvur oma haaret ja jätkas algsel põhjusel oma vangide väljumiskambri juurde vedamist. Ta oli ilmselt üsna puudutatud.
"Ei, ma arvan, et see teeb teile ükskama välja," ütles ta, "ma parem lükkan teid mõlemaid läbi selle luugi ja lähen siis karjuma, niipalju kui saan."
Ford Prefectile polnud see üldsegi ükskama.
"Oota nüüd... vaata!" ütles ta, vähem aeglaselt, vähem selgelt.
"Huhhhhggggggnnnnnnn..." ütles Arthur täiesti artikuleerimata.
"Aga pea kinni," ajas Ford peale, "on veel muusika, kunst ja asjad, millest ma veel räägiksin! Arrggghhh!"
"Vastupanu on kasutu," möirgas valvur ja lisas siis, "Vaadake, kui ma jätkan seda tööd, siis võidakse mind juhuslikult Vanemaks Karjumise Ohvitseriks nimetada ja seal ei ole just sageli vabu kohti mittekarjuvale ja mittelükkavale rahvale, nii et ma parem jään selle juurde, mida oskan."
Nad olid nüüd väljumiskambri juurde jõudnud - suurest tohutu tugevuse ja kaaluga ümmargusest terasest luugist pääses sõiduki sisemusse. Valvur tegeles kontrollpaneeliga ja luuk vajus sujuvalt lahti.
"Aga tänan huvi tundmast," ütles valvur-Vogon. "Head aega siis."
Ta viskas Fordi ja Arthuri läbi luugi väikesesse kambrisse. Arthur lamas hingeldades. Ford rabeles ringi ja viskus oma õlaga kasutult vastu sulguvat luuki.
"Aga kuula," karjus ta valvurile, "on terve maailm, millest sa ei tea midagi... siin, kuidas sellega on? ta kahmas lootusetult ainukese tükikese kultuuri järele, mida ta paugupealt teadis - ta ümises esimest takti Beethoveni "Viiendast".
"Da da da dum! Kas see ei liigita sinus midagi?"
"Ei," ütles valvur, "tõesti mitte. Aga ma mainin seda oma tädile."
Kui ta midagi hiljem ütleski, siis läks see kaduma. Luuk sulges end tihedalt ja kõik helid, välja arvatud laeva mootorite nõrk sumin, läksid kaduma.
Nad olid umbes kuuejalase diameetriga ja kümne jala pikkuses silindrikujulises läikimapoleeritud kambris.
Ford vaatas selles hingeldades ringi.
"Võimekas nooruk, arvan ma," ütles ta ja vajus vastu kõverat seina.
Arthur lamas ikka veel seal, kuhu oli kukkunud, põranda kõveruses. Ta ei vaadanud üles. Ta ainult lesis hingeldades.
"Kas meid heidetakse nüüd välja?"
"Jah," ütles Ford, "meid heidetakse välja."
"Olgu. Kas sa mõtled millestki? Ma mõtlesin, sa ütlesid, et mõtled midagi välja. Võib-olla mõtlesid sa midagi välja ja ma ei pannud tähele."
"Oh, muidugi mõtlesin ma midagi välja," hingeldas Ford.
Arthur vaatas ootusega üles.
"Aga kahjuks," jätkas Ford, "tõi see endaga kaasa teisel pool seda õhukindlat luuki olemise." Ta koputas vastu luuki, millest nad läbi olid tulnud.
"Kas see oli hea mõte?"
"Muidugi, väga osav."
"Mis see oli?"
"Olgu, ma polnud veel üksikasju välja töötanud. Sellest pole ju nüüd suurt lugu?"
"Nii... ee, ja mis nüüd juhtub?" küsis Arthur.
"Ah, ee, kena, see luuk meie ees avaneb mõne hetke pärast automaatselt ja ma arvan, et meid paisatakse sügavasse kosmosesse ja lämbume. Kui sa tõmbad kopsud õhku täis, võib see võtta umbes kolmkümmend sekundit, muidugi..." ütles Ford. Ta pani käed selja peale, kergitas kulme ja hakkas ümisema ühte vana Betelgeusi sõjahümni. Arthurile tundus ta äkki väga võõramaine.
"See tähendab siis," ütles Arthur, "et me hakkame surema."
"Jah," ütles Ford, "välja arvatud... ei! Oota hetke!" Ta lõõtsutas äkki üle kambri millegi poole, mis oli Arthuri nägemisulatusest väljas. "Mis lüliti see on?" karjus ta.
"Mis? Kus?" karjus Arthur, keerutades ringi.
"Ei, ma tegin ainult nalja," ütles Ford, "me sureme ikkagi."
Ta langes vastu seina ja jäi endisesse asendisse.
"Tead," ütles Arthur, "niisugustel hetkedel, kui mind paisatakse Vogonite väljumiskambrist sügavasse kosmosesse koos mehega Betelgeusilt ja ma võin lämbudes surra, soovin ma tegelikult, et ma oleks kuulanud seda, mida vanaema mulle noorepõlves rääkis."
"Miks, mida ta sulle siis rääkis?"
"Ma ei tea, ma ei kuulanud."
"Ah." Ford ümises edasi.
"See on kohutav," mõtiskles Arthur omaette, "Nelsoni ausammas on läinud, McDonalds on läinud, kõik see on kadunud, olen mina ja sõnad Enamasti kahjutu. Mõned sekundid veel ja siis kaob ka Enamasti kahjutu. Ja eile näis planeedil nii hästi minevat."
Mootor surises.
Vaikne sisin läks üle väljatungiva õhu kõrvulukustavaks möirgeks, kui välimine luuk avanes väikeste võimatult selgete valgustäpikestega musta tühjusse. Ford ja Arthur pritsiti välja kosmosesse nagu korgid mängupüssist.

8. peatükk

Galatikas hääletaja käsiraamat on täitsa tähelepanuväärne raamat. Seda on palju kordi paljude aastate kestel paljude erinevate toimetuste poolt koostatud ja ümber töötatud. See sisaldab lugematu arvu reisijate ja uurijate kaastöid.
Sissejuhatus algab umbes nii:
"Kosmos," ütleb see, "on suur. Tõeliselt suur. Te ei suuda uskuda, kui ääretult tohutult ajuvabalt suur see on. Ma mõtlen seda, et teil on pikk tee minna oma apteeki, aga see on nagu hiina pähklid kosmose kõrval. Kuulake..." ja nii edasi.
(Pärast seda stiil rahuneb veidi ja see hakkab jutustama teile asju, mida te tõesti peate teadma, nagu näiteks fakt, et muinasjutuliselt kaunis planeet Bethselamin on nüüd nii kahjustatud kumulatiivsest erosioonist, mis on tekitatud kümne miljardi turisti poolt aastas, et iga kaaluvahe kogusega mida sööd ja kogusega mida välja heidad sellel planeedil, eemaldatakse sinu lahkumisel kirurgiliselt keha kaalust. Nii on iga kord, kui sa lähed söögisaali, eluliselt vajalik võtta sealt kviitung.)
Et olla õiglane, kui olla vastamisi seatud tähtedevaheliste kauguste ilmse ja täieliku koletusega, on paremad mõistused, kui see, kes vastutab Käsiraamatu sissejuhatuse eest, kõhelnud. Mõni kutsub sind võrdlema hiina pähklit Reading'sis ning väikest kreeka pähklit Johannesburgis, teised igasuguseid peadpööritavaid mõisteid.
Lihtne tõde on see, et tähtedevahelised kaugused ei mahu inimeste kujutlusvõime piiridesse.
Isegi valgusel, mis liigub nii kiiresti, et võtab enamus liikidel tuhandeid aastaid arusaamiseks, et ta üldse liigub, kulub tähtede vahel liikumiseks aega. Teekonnaks tähelt Sol kulub kaheksa minutit jõudmiseks kohale, kus tavatses Maa olla ja neli aastat rohkem, et saabuda Soli lähimale tähest naabrile, Alfa Proximale.
Valguse jõudmiseks Galaktika teisele poolele, tema jõudmiseks Damogranile näiteks, kulub palju kauem aega: viissada tuhat aastat.
Selle vahemaa hääletamise rekord on natuke vähem kui viis aastat, aga nii te ei näe eriti palju.
Galaktikas hääletaja käsiraamat ütleb, et kui teil on kopsutäis õhku, võite kosmose totaalses vaakumis vastu pidada umbes kolmkümmend sekundit. Igatahes tahab ta öelda, et ükskõik kui ajuvaba suurusega ta ongi, siis šansid saada selle kolmekümne sekundi jooksul üles korjatud mõne teise laeva poolt on kaks astmes kakssada seitsekümmend kuus tuhat, seitsesada üheksa ühe vastu.
Totaalselt vapustava kokkusattumuse tõttu on see ka telefoninumber ühes Islingtoni korteris, kuhu Arthur läks ükskord ühele väga heale peole ja kohtas väga kena tüdrukut, kellega äraminek tal totaalselt äpardus - too läks ära koos ühe kontvõõraga.
Mõeldes sellele, et planeet Maa, Islingtoni korter ja telefon on nüüdseks kõik hävitatud, on mõnus teada, et nad kõik on väikesel viisil jäädvustatud tõsiasjana, et kahekümne üheksa sekundi pärast Ford ja Arthur päästeti.

9. peatükk

Arvuti klõbistas omaette häiritult märgates, et üks väljumisluuk on lahti ja sulges selle ise ilma nähtava põhjuseta.
Nii tegi ta sellepärast, et põhjus polnud arusaadav.
Galaktikasse oli just auk tekkinud. See oli täpselt murdosa sekundi pikkune, murdosa tolli laiune ja päris suure hulga miljonite valgusaastate pikkune otsast otsani.
Kui see sulgus, pudenes sealt välja palju pabermütse ja piduõhupalle ning triivis ära läbi Universumi. Seitsmene meeskond kolme-jala-pikkuseid turu-uuringute tegijaid kukkus sealt välja ja suri, osaliselt lämbumisest, osalt üllatusest.
Kakssada ja kolmkümmend üheksa tuhat kergelt praetud muna kukkus sellest välja, materialiseerudes suure kallerdava hunnikuna näljahäda kannataval planeedil Poghril, Panseli süsteemis.
Kogu Poghrili hõim oli surnud nälga, välja arvatud üks ja viimane mees, kes suri mõned nädalad hiljem kolesteroolimürgitusse.
See murdosa sekundist, mis auk eksisteeris, kajastus läbi aja edasi ja tagasi kõige võimatumal moel. Ta traumatiseeris kusagil väga kauges minevikus tõsiselt üht väikest juhuslikku aatomite gruppi, mis hõljus läbi kosmose tühja steriilsuse ja sundis neid kõige ebatavalisemalt ebameeldivateks mooduliteks üksteise külge klammerduma. Need moodulid õppisid kiiresti üksteist kopeerima (see oligi nende moodulite kõige ebatavalisem omadus) ja põhjustasid rasket muret planeetidel, kuhu nad hõljusid. Nii algas elu Universumis.
Viis metsikut Event Maelstromi pöörles mõistmatuse õelates tormides, paisetes üles sillutise.
Sillutisel lamasid Ford Prefect ja Arthur Dent, neelatades nagu kalad kuival.
"Siin sa oled," hingeldas Ford, kraapides sillutist, kui see kihutas läbi Teadmatuse Kolmanda Mõõtme, "ma ütlesin sulle, et mõtlesin midagi välja."
"No muidugi," ütles Arthur, "kindel see."
"Minu hiilgav idee," ütles Ford, "leida mööduv kosmoselaev ja lasta end ära päästa."
Tegelik Universum võlvus südantpööritavalt nende all. Mitmesugused silmakirjalikud nähtused lendlesid vaikselt mööda nagu näiteks mägikitsed. Algvalgus plahvatas, pihustades kosmoseaega nagu kallerdunud lihakamakat. Aeg õilmitses, aine tõmbus kokku. Suurim algarv koaleerus vaikselt nurgas ja peitis ennast igavaeseks.
"Ah, ära räägi lollusi," ütles Arthur, "tõenäosus selle vastu oli astronoomiline."
"Ära laida, see toimis," ütles Ford.
"Mis liiki laeval me oleme?" küsis Arthur, kui igavikuhaud tema all avanes.
"Ma ei tea," ütles Ford, "ma pole veel oma silmi avanud."
"Ei, minagi pole," ütles Arthur.
Universum hüples, tardus, väreles ja kõverdus mitmesugustesse ootamatutesse suundadesse.
Arthur ja Ford avasid silmad ja vaatasid märkimisväärse üllatusega ringi.
"Hea jumal," ütles Arthur, "see näeb välja nagu mererand Southendis."
"Põrgut, vabasta mind selle kuulmisest," ütles Ford.
"Miks?"
"Sest ma arvan, et hakkan hulluks minema."
"Võibolla hakkadki. Võibolla sa ainult mõtlesid, et ma ütlesin seda."
Ford mõtles selle üle.
"Olgu, kas sa ütlesid või ei öelnud?" küsis ta.
"Ma mõtlen nii," ütles Arthur.
"Olgu, võib-olla läheme me mõlemad lolliks."
"Jah," ütles Arthur, "kui järgi mõelda nende asjade üle, mis ma märkasin, oli see Southend."
"Olgu, arvad sa, et see oli Southend?"
"Muidugi."
"Mina ka."
"Seega peaksime me hullud olema."
"Kena päev selleks."
"Jah," ütles üks mööduv maniakk.
"Kes see oli?" küsis Arthur.
"Kes, kas see mees viie pea ja voblasid täis leedrivõsaga?"
"Jah."
"Ma ei tea. Lihtsalt keegi."
"Ah."
Nad mõlemad istusid sillutisel ja vaatasid mõningase rahutusega, kuidas hiiglasuured lapsed keksisid raskelt üle liiva ja metsikud hobused müristasid läbi taeva ületades värske nõtkusega Teadmatuse Piirkondade tugevdatud tõkkeid.
"Tead mis," ütles Arthur kerge köhatusega, "kui see on Southend, siis on sellega midagi väga veidrat lahti..."
"Sa pead seda silmas, et meri seisab kindlalt kui kalju, aga ehitused kõiguvad üles-alla?" ütles Ford. "Jah, ma mõtlesin, et see on ka veider. Tegelikult," jätkas ta, kui Southend lõhkes ise kuueks võrdseks tükiks, mis tuisupäiselt nilbetes ja liiderlikes poosides üksteise ümber tantsisid ja pöörlesid, "seal on üleüldse midagi väga kummalist toimumas."
Metsik kräunuv pasunate ja viiulite lärm kõrvetas läbi tuule, kuumad taignas pähklid tungisid tee seest välja, kümme penni tükk, kole kala tormas taevast alla ning Arthur ja Ford otsustasid selle eest ära joosta.
Nad sukeldusid läbi heli raskete vallide, arhailiste mõtete mägede, moodsa muusika orgude, halbade kingade hooaegade ja jalutavate nahkhiirte ning kuulsid äkki ühe tüdruku häält.
See kõlas üsna mõistliku häälena, aga ta ütles, "kaks astmes ükssada tuhat ühe vastu ja langeb," ja see oli kõik.
Ford libises mööda valguskiirt alla ja keerles ringi, püüdes leida hääle allikat, aga ei näinud midagi, milles võiks tõsiselt kindel olla.
"Mis hääl see oli?" kisas Arthur.
"Ma ei tea," röögatas Ford, "ma ei tea. See kõlas nagu tõenäosuse mõõtmine."
"Tõenäosuse? Mida sa silmas pead?"
"Tõenäosust. Sa tead, nagu kaks ühe, kolm ühe, viis nelja vastu. See ütles kaks astmes sada tuhat ühe vastu. See on üsna võimatu, eksju."
Miljoni-galloniline vaat munasousti keeras ennast ilma hoiatamata nende peale tühjaks.
"Aga mida see tähendab?" karjus Arthur.
"Mis, kas munasoust?"
"Ei, tõenäosuse mõõtmine!"
"Ma ei tea. Ma ei tea üldse, ma mõtlen, et me oleme mingit sorti kosmoselaeval."
"Ma võin vaid oletada," ütles Arthur, "et see ei ole esimese klassi kupee."
Kosmoseaja vabrikus ilmnesid mõhnad. Suured inetud mõhnad.
"Haaaauuurrgghhh..." ütles Arthur, kui ta tundis oma keha pehmenemas ja ebatavalistes suundades paindumas. "Southend näib ära lahustuvat...tähed pöörlevad...tolmurull... mu jalad hõljuvad ära päikesetõusu...mu vasakud käed tulevad ka ära." Talle tuli kohutav mõte. "Põrgu," ütles ta, "Kuhu ma oma elektronkella nüüd panen?" Ta pööras oma silmad meeleheites Fordi poole.
"Ford," ütles ta, "sa hakkad pingviiniks muutuma. Lõpeta ära."
Jälle kostis hääl.
"Kaks astmes seitsekümmend viis tuhat ühe vastu ja langeb."
Ford tuterdas oma tiigi ümber ringi.
"Hei, kes te olete?" prääksus ta. "Kus te olete? Mis lahti on ja kas on mingi moodus selle peatamiseks?"
"Palun rahunege," ütles hääl lahkelt nagu stjuuardess reisilennukis, millel on ainult üks tiib ja kaks mootorit, millest üks põleb, "te olete täiesti turvaliselt."
"Aga selles pole asi!" raevutses Ford. "Asi on selles, et ma olen nüüd täiesti turvaline pingviin ja mu kaaslasel tulevad jäsemed küljest ära!"
"Sellega on korras, ma sain nad praegu tagasi," ütles Arthur.
"Kaks astmes viiskümmend tuhat ja langeb," ütles hääl.
"Mööndes," lisas Arthur, "et nad on pikemad kui mulle tavaliselt meeldib, aga..."
"Kas seal pole kedagi," prääksus Ford lennukas raevus, "kes oleks võimeline meile midagi seletama?"
Hääl puhastas oma kurku. Hiiglaslik väike nelik lööberdas kaugusesse.
"Tere tulemast," ütles hääl, "tähelaevale Kullast Süda."

Hääl jätkas.
"Palun ärge tundke ärevust," ütles see, "mitte millegi pärast, mida enda ümber näete või kuulete. Te peaksite esialgu tundma mõningaid haigussümptoome, olles päästetud kindlast surmast ebatõenäosuse tasemel kaks astmes kakssada seitsekümmend kuus tuhat ühe vastu -võimalik, et veelgi kõrgemal. Me reisime praegu tasemel kaks astmes kakskümmend viis tuhat ühe vastu ja langeb ning me taastame normaalsuse niipea, kui oleme kindlad, mis üldse on normaalne. Tänan teid. Kaks astmes kakskümmend tuhat ja langeb."
Hääl jäi vait.
Ford ja Arthur olid väikeses helendavas roosas kastis.
Ford oli metsikult erutatud.
"Arthur!" ütles ta, "see on fantastiline. Meid korjas üles laev, mis töötab Lõpmatu Ebatõenäosuse Mootoriga! See on uskumatu! Ma kuulsin sellest ennem kuulujutte! Need lükati kõik ametlikult ümber, aga nad peavad olema selle valmis teinud! Nad on ehitanud Ebatõenäosuse Mootori! Arthur, see on... Arthur? Mis juhtus?"
Arthur oli end vastu kuubiku ust surunud, püüdes seda kinni hoida, aga see oli üsna haiglane soov. Tihedad karvased väikesed käed pigistasid ennast läbi pragude, nende näpud olid tindised, peened hääled vadistasid hullunult.
Arthur vaatas üles.
"Ford," ütles ta, "seal väljas on lõputu hulk ahve, kes tahavad meile rääkida sellest Hamleti käsikirjast, mille nad välja on mõelnud.

10. peatükk

Lõpmatu Ebatõenäolisuse Mootor on imetore meetod ääretute tähtedevaheliste vahemaade ületamiseks palja murdosa sekundi jooksul, ilma kogu selle tüütu hüperkosmosega soperdamiseta. See avastati õnneliku juhuse tõttu ja arendati juhitavasse liikumisvormi Galaktika Valitsuse uurimismeeskonna poolt Damogranil.
See on lühidalt avastamislugu.
Haakudes vaid Bambleweeny 57 Sub-Meson Aju loogikakeerdudesse, oli väikeste koguste lõpliku ebatõenäosuse aatomi vektoriteks genereerimise printsiip, mis oli teostatud Brownia Ettepanekute Tootjaga (ütle kena tass kuuma teed), muidugi hästi arusaadav ning sellised generaatorid olid kooskõlas Määramatuse Teooriaga. Nad panid kõik molekulid perenaise aluspesus ühelt jalalt teisele hüppama ja neid kasutati pidudel tihti vaikuse murdmiseks.
Paljud repektaablid füüsikud ütlesid, et nad pole selle poolt, osaliselt sellepärast, et see oli teaduse alandamine, enamasti aga sellepärast, et neid ei kutsutud niisugustele pidudele.
Teine asi, mille poolt nad polnud, oli lakkamatu äpardumine, mida nad kohtasid, püüdes konstrueerida lõpmatu ebatõenäosuse välja genereerivat mootorit kosmoselaevale kõige kaugemate mõistustparalüseerivate tähtedevaheliset kauguste hõlvamiseks ja teatasid lõpuks pahuralt, et taoline masin on tõenäoliselt võimatu.
Siis, ühel päeval leidis üks tudeng, vuhisedes pärast üht eriti ebaedukat pidu laborisse, ennast põhjendamas niimoodi:
Kui, mõtles ta omaette, niisugune masin on tõenäolise võimatu, siis peaks see loogiliselt olema lõplikult ebatõenäoline. Nii ei jäägi mul muud üle, kui välja selgitada, kui ebatõenäoline see on, sööta see arv lõpliku ebatõenäolisuse generaatorisse, anda sellele värske tass tõeliselt kuuma teed... ja lülitada see sisse!
Ta tegigi nii ja oli üsna jahmatanud avastades, et tal oli õnnestunud luua paljast õhust kauaigatsetud Lõpmatu Ebatõenäolisuse generaator.
Teda jahmatas aga isegi rohkem see, kui ta kutsuti pärast Galaktilise Instituudi Äärmise Tarkuse Auhinna saamist lõunastama tohutu hulga tunnustatud füüsikute poole, kes olid lõpuks aru saanud, et ainus asi, mille poolt nad ei saa olla oli ninatark loll.

11. peatükk

Kullast Südame ebatõenäosuskindel kontrollkabiin nägi välja nagu täiesti tavalisel kosmoselaeval, välja arvatud see, et ta oli täiesti puhas, kuna oli nii uus. Mõnedel kontrollistmetel polnud veel plastikkatteid ära võetud. Kabiin oli suuremalt jaolt valge, piklik ja umbes väiksema restorani suurune. Tegelikult ei olnud ta täiesti piklik: kaks pikka seina asetusid kahe peene paralleelse kaarena ja kõik kabiini sopid ja nurgad olid rõhutatud põnevate kamakataoliste kujudega. Tõsiasi on, et oleks kõvasti lihtsam ja praktilisem ehitada kabiin tavalise kolmemõõtmelise pikliku ruumina, aga siis oleks disainerid kurvastanud. Sellisena nägi kabiin välja erutavalt otstarbekana, laiade videoekraanidega kontroll- ja juhtimissüsteemide kohal nõgusal seinal ja kumerasse seina paigutatud kõrgete arvutiplokkidega. Ühes nurgas istus kühmus robot, mille läikimahõõrutud teraspea rippus lõdvalt selle läikimahõõrutud teraspõlvede vahel. See oli ka uhiuus, aga kuigi see oli kenasti konstrueeritud ja poleeritud, näis kuidagi, et selle enam või vähem humanoidse keha erinevad osad ei sobi korralikult. Tegelikult nad sobisid ideaalselt, aga miski selle kehahoius sisendas, et nad võiksid paremini sobida.
Zaphod Beeblebrox kõndis närviliselt edasi-tagasi, libistades oma kätega üle läikiva kabiinisisseseade ja itsitades erutatult.
Trillian istus kössitades ja numbreid lugedes üle mõõteriistadekobara. Ta hääl kandus üle kogu laeva raadiovõrgu.
"Viis ühe vastu ja langeb..." ütles ta, "neli ühe vastu ja langeb... kolm ühe vastu... kaks... üks... tõenäosusfaktor üks ühe vastu... meil on normaalsus, ma kordan meil on normaalsus." Ta lülitas oma mikrofoni välja - siis lülitas selle jälle sisse -peene naeruga ja jätkas: "Kui te millegagi veel hakkama ei saa, on see seega teie isiklik mure. Palun rahunege. Teile tullakse varsti järgi."
Zaphod pahvatas pahaselt, "Kes nad on, Trillian?"
Trillian keeras oma istme tema poole ja kehitas õlgu.
"Ainult paar selli, kelle näib, et oleme avakosmosest üles korjanud," ütles ta. "Sektor ZZ, Pluural Z Alfa."
"Jee, hästi, see oli väga meeldiv mõte, Trillian," nõustus Zaphod, "aga arvad sa tõesti, et see on väga tark tegu nendel asjaoludel? Pean silmas, et me oleme praegu jooksus ja puha, meil peaks olema praeguseks pool Galaktika politseid järel ja meie peatume, et hääletajaid üles korjata. Okei, kümme punkti kümnest stiili eest, aga lahutada mõned miljonid hästi mõtlemise eest, jee?"
Ta toksis ärritunult vastu kontrollpulti. Trillian võttis vaikselt ta käe ära, enne kui ta vastu midagi tähtsat oleks toksanud. Mida iganes Zaphodi mõtteomadused ka ei sisaldanud - hoogu, bravuuri, auahnust - oli ta mehaaniliselt täielik kobakäpp ja võis vabalt ekstravagantse käeliigutusega laeva õhku lasta. Trillian oli jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, miks tal oli nii metsik ja menukas elu, seisnes selles, et ta ei mõistnud kunagi oma tegude tegelikku tähtsust.
"Zaphod," ütles ta rahulikult, "nad hõljusid kaitsetult avakosmoses... ega sa ei tahtnud, et nad oleks surnud?"
"Noh, sa tead... ei. Mitte nii väga, aga..."
"Mitte nii väga? Mitte surra nii väga? Aga?" Trillian kallutas oma pea ühele küljele.
"Noh, võib-olla oleks keegi teine nad hiljem üles korjanud."
"Sekundi pärast nad oleksid võinud surra."
"Jee, nii et kui sa oleksid selle probleemi üle mõelnud veidi kauem, oleks kõik juba möödas."
"Sa oleksid olnud õnnelik neid surra lastes?"
"Noh, sa tead, mitte nii väga õnnelik, aga..."
"Igatahes," ütles Trillian, pöördudes tagasi mõõteriistade poole, "ei korjanud mina neid üles."
"Mida sa mõtled? Kes nad siis üles korjas?"
"Laev."
"Huh?"
"Laev.